Jah, nii minagi. Sellest ei ole tõepoolest midagi oodata. Siia on kodeeritud kõik võimalused, et seekordne EFSA ja ETV ühisprojekt, selleaastane madalaeelarveline mängufilm, oleks totaalne krapp. Mõttetu kakkumine.

Oleks.

Aga ei ole. Vastupidi. See on hea film. Isegi väga hea film. Kohati väga-väga hea.

Mis on need asjad, mida Eesti uuemale filmile ette heidetakse? Uimasus, nõrk stsenaarium ja kindla peale korralikult ärategemine.

Uimane see film ei ole. Üht­aegu ka mitte MTV-esteetikas kihutav. See film on rütmikas, rütmistatud. Mõne üksiku ärakukkumisega või õigemini väljakukkumisega, aga need on tõepoolest hetkelised ega väära kuidagi üldpilti.

Sestap – esimene müts maha montaažis isunud Jüri-Illimar Shestakovi ees, kes on üksiti ka kaasprodutsent. Produtsent on Karin Reinberg-Shestakov.

Stsenaariumi autor on Martin Algus. Nojah – aus olles, ega see stsenaarium maailma parim kindlasti ole. Aga ilmselt on teks­tilisest algmaterjalist tugev 99 protsenti välja imetud ja linale saanud. Stsenaariumi konarused on režissöör Liina Paakspuu enese kasuks väänanud. Ja nendest saavad kiiksud, sellised kiiksud, mis selle filmi teevad. Olmelisest jahust saab siin filmis glämm-punk. See on juba üpris kõrge pilotaaž.

Nihestatud reaalsus

Tegemist ei ole mitte lihtsalt korralikult õnnestunud täispika mängufilmi debüüdiga, vaid ka omanäolise filmikäekirjaga. Midagi säärast – nihestatud reaalsust, mis ometi jääb täpsemal uurimisel reaalsuseks, on Eesti viimase aja kinos proovinud Rainer Sarnet, aga minu hinnangul siiski mitte sabast kinni saades. Paakspuu sai.

Sellega on kummutatud ka kolmas etteheide: see on enamat kui vaid korralikult, produtsentide diktaadi all tehtud liikuv pilt.Tõsi on ka see, et nii produtsendid kui ka kompanii Revolver Film on täispika mängufilmi debütandid.

Või on asi selles – ka sel teemal on varem spekuleeritud –, et kuna siia pole sisse maetud kolme-neljakümmet miljonit (läks vaid 1,8 miljonit), siis veel julgetakse? Ei tea, ei tahaks uskuda...

Ahjaa, raha – sellest räägitakse palju. Et on vähe ja sellepärast ei saa teha. Okei, mingites stseenides, nii diskoteegis kui ka poes, võiks ju pilt täidetum olla, rohkem statiste, liikumist, aga ka see on pigemini pluss – haakub ja hakib nii filmi rütmi kui ka sisu. Kõik see ongi lowlife. Seda võimsamalt mõjub rikka wannabe firma kontor, eriti selle tagasein.

Filmi visuaalne esteetika on kui piltpostkaardid, aga mitte sellised, mida kioskist osta saab, vaid ainult internetist tellida. Kioskis müümiseks on need lihtsalt liiga lahedad. Aga millest me ikka räägime, kui operaator on Mait Mäekivi.

Pildist veel. Ka siin on üks debütant – tehniline debütant. See on esimene Eesti mängufilm, mis on tehtud revolutsiooniliseks arvatud-kiidetud Red One’i kaamerga.

Mis halvasti on? Ei olegi nagu midagi, vähemasti mitte antud kontekstis, selles filmiaastas. Vähemasti minu meelest. Näitlejatöödes ei ole ka halvasti, mitte üheski vist. Hästi on, ja kohati väga hästi, aga sellest kirjutagu minu asemel keegi teine...

Esilinastus

„Soovide puu”

Tallinna kobarkinos

•• Lavastaja Liina Paakspuu

•• Operaator Mait Mäekivi

•• Stsenarist Martin Algus

•• Produtsent Karin Reinberg-Shestakov

•• Osades Elina Pähklimägi, Marilyn Jurman, Ago Soots, Erki Laur, Andres Tabun, Elina Reinold, Margus Grosnõi, Anneli Rahkema, Raimo Pass, Robert Šimuk jt