Haiged neerud viivad omavahel kokku lahedad inimesed

Nee­ru­hai­ged on sel­jad kok­ku pan­nud, et ja­ga­da elurõõmu ja tu­ge saa­tu­se­kaas­las­te­le.

 Maia Ko­ni­ko­va (36) tei­ne ko­du on olu­de sun­nil Lää­ne-Tal­lin­na kesk­haig­la. Sin­na seab ta sam­mud nel­jal hom­mi­kul nä­da­las. Maia hai­ges­tus suh­kurtõppe viieaas­ta­selt, nüüdseks on hai­gus röö­vi­nud suu­res­ti nai­se nä­ge­mi­se ja põhjus­ta­nud nee­ru­kah­jus­tu­se. Ühek­sa aas­tat elas Maia siir­da­tud nee­ru­ga, siis ütles see üles. Nüüd on ta ju­ba üle 2,5 aas­ta uue oo­tel.

So­bi­li­ku doo­nor­nee­ru leid­mi­se­ni peab ta käi­ma haig­las dialüüsi te­ge­mas. See on ne­li ku­ni viis tun­di kes­tev prot­se­duur, mil­le käi­gus ühen­da­tak­se te­ma ve­re­rin­ge kunst­nee­rua­pa­raa­di­ga, mis pu­has­tab ve­re jää­kai­ne­test ja eral­dab liig­se ve­de­li­ku. Prot­se­duur on eba­mu­gav – tun­de peab la­ma­ma peaae­gu lii­ku­ma­tult, kä­si su­reb ära, ke­ha jääb la­ma­mi­sest kan­geks, sa­ge­da­sed on ve­rerõhu lan­gus ja li­hask­ram­bid.

Et hai­ge sõltub dialüüsist ja se­da tu­leb nii sa­ge­li te­ha, on ri­ku­tud ka nor­maal­ne elurütm – ei saa plaa­ni­da pi­ke­maid sõite ega ol­la täie­li­kult oma elu pe­re­mees. Kõik nee­ru­hai­ged pea­vad  kii­valt jäl­gi­ma söö­gi- ja joo­da­va ve­de­li­ku ko­gu­seid, sest kui nee­rud ei töö­ta, ee­mal­da­tak­se liig­ne ve­de­lik dialüüsi abil or­ga­nis­mist. Sa­mu­ti on dialüüs or­ga­nis­mi­le koor­mav, sest röö­vib suu­re hul­ga ener­giast ja muu­dab pal­ju­de­le töölk­äi­mi­se võima­tuks.

Nagu suur pere

Vä­si­mu­se­ga võit­leb noor nai­ne vap­ralt, sest ei ta­ha loo­bu­da pi­me­da­te ühin­gus kor­ral­da­ta­va­test kur­sus­test. Seal on ta näi­teks õppi­nud kan­gas­tel­ge­del vai­pu ku­du­ma. Li­saks te­ge­leb ta ke­raa­mi­ka­ga, tant­sib ja lau­lab. Va­hel ei jõua vä­si­mu­se pä­rast kõike, mi­da ta­haks. „Ko­dus on mul kaks koe­ra, ne­mad hoia­vad mind elus,” tun­nis­tab Maia, ke­da eri­ti ras­ke elu üle kurt­mas ei kuu­le. „Kui on ik­ka ää­re­tult halb seis, pis­tan pea pat­ja. Puh­kan ja lä­hen eda­si. Püüan vas­tu pi­da­da.”

Kui­gi suu­re­ma osa ajast püüab Maia keh­va män­gu juu­res head nä­gu te­ha, tõsta­vad aeg-ajalt pead ka hir­mud. Mis siis, kui ter­vis võtab hal­ve­ma pöör­de? Dialüüs on ju li­sa­koor­mus süda­me­le, sil­ma­de­le ja ve­re­soon­te­le. Maia ei ta­ha pi­me­daks jää­da. Ja kui saab­ki uue nee­ru, siis kui­das or­ga­nism taas­tub pä­rast ope­rat­sioo­ni? Ga­ran­tii­sid po­le, ent pa­ra­ne­mis­loo­tus siis­ki jääb.

Maia­ga sar­na­se tee on lä­bi tei­nud pal­jud nee­ru­siir­da­mist oo­a­nud pat­sien­did. LTKH 16 dialüüsia­pa­raa­di all käib re­gu­laar­selt 60 hai­get. Nee­re on Ees­tis siir­da­tud ju­ba 40 aas­tat.

Tun­de haig­las la­ma­des saa­vad ini­me­sed oma­va­hel tut­ta­vaks. Vee­de­tak­se ju vaik­selt su­ri­se­va apa­raa­di kõrval ühes­koos sa­ge­li roh­kem ae­ga kui su­gu­las­te ja hea­de sõpra­de selt­sis. Nii on nee­ru­hai­ged ja siir­da­tud nee­ru­ga pat­sien­did, kes pea­vad hil­jem pi­de­valt kont­rol­lis käi­ma, haig­las na­gu va­nad tut­ta­vad. Nef­ro­loog Ma­dis Il­mo­ja ter­vi­tab kõiki ni­me­pi­di ja suht­leb oma pat­sien­ti­de­ga na­gu va­na­de se­mu­de­ga. 12 aas­tat siir­da­tud nee­ru­ga ela­nud Es­ter Kuk­kur (66) tunneb toht­rit ju­ba aas­taid ega suu­da te­mas enam mee­di­kut nä­ha – nii südam­li­kuks on oma­va­he­li­ne suht­lus muu­tu­nud. Nii kir­jel­da­vad­ki siir­da­tud nee­ru­ga nai­sed toht­rit pi­gem kui head sõpra, kel­le­le võib prob­lee­mi­de kor­ral ka ko­ju he­lis­ta­da.

Nee­ru­hai­ge­te mit­mekülg­seks toe­ta­mi­seks, hai­gu­se­ga seo­tud prob­lee­mi­de la­hen­da­mi­seks ja ühis­kon­nas tut­vus­ta­mi­seks on el­lu kut­su­tud Ees­ti nee­ru­hai­ge­te liit, ku­hu kuu­lu­vad Tar­tu ja Põhja-Ees­ti nee­ru­hai­ge­te selts – koon­da­des en­da al­la üle 155 liik­me. Lii­du eesmärk on nee­ru­hai­ge­te hu­vi­de esin­da­mi­ne, laial­da­ne nee­ru­hai­gu­si, -kah­jus­tu­si ja nen­dest hoi­du­mist puu­du­ta­va tea­be le­vi­ta­mi­ne ning sot­siaal­se­te ja ra­vi­ga seos­tu­va­te küsi­mus­te­ga te­ge­le­mi­ne. Näi­teks ol­lak­se ko­he jaol, kui sel­gub, et mõnes ap­tee­gis po­le hai­ge­te­le va­ja­lik­ke ra­vi­meid. Ni­melt pea­vad kõik hai­ged oma siir­da­tud nee­ru roh­tu­de­ga toe­ta­ma.

Va­ra­sem lii­du esi­nai­ne, 14 aas­tat siir­da­tud nee­ru­ga ela­nud Lai­re Veel­maa (46) on käi­nud ka rii­gi­ko­gus, et ai­da­ta koos­ta­da sea­dust, mis avar­daks nee­ru­siir­da­mi­se võima­lu­si. Te­ma sõnul on lii­du üks olu­li­sem roll üks­tei­se toe­ta­mi­ne ras­ke­tel het­ke­del, hai­ge­tes­se jul­gu­se ja elurõõmu süsti­mi­ne. „Meil on siin la­he selts­kond tek­ki­nud, koos on to­re ol­la,” kii­dab ta.

Elurõõmu teistelegi

Kui­gi näik­se, et ras­ke hai­gu­se vint­su­tu­sed peaks ole­ma ini­me­sed täies­ti ära mu­ser­da­nud, vaa­ta­vad siir­da­tud nee­ru­ga nais­te­rah­vad sä­ra­va­te sil­ma­de ja nae­ra­tu­se­ga ot­sa. Ne­mad ei kur­da. Ne­mad on tä­nu­li­kud, et on ini­me­si, kes on kin­ki­nud nei­le elu - uue nee­ru. Et on ars­te, kes on neid toe­ta­nud ja ope­ree­ri­nud. „O­le­me vist ain­sad, kes Ees­tis me­dit­sii­ni üle ei kur­da,” nal­ja­tab Es­ter. Ees­ti nee­ru­hai­ge­te lii­du esi­nai­ne Kir­ke Kuld (34) on ela­nud siir­da­tud nee­ru­ga kolm aas­tat ja teab, kui ras­ke on nee­ruoo­tu­se aeg emot-sionaalselt. „Mind in­nus­tas see, kui nä­gin voo­di­peat­sis siir­da­tud nee­ru­ga ener­giast ja elurõõmust pa­ka­ta­vat ini­mest – Lai­ret. Siir­da­mi­ne on elu, kui­gi eel­nev aeg on füüsi­li­selt ras­ke.” Kir­ke sõnul on dialüüsi te­ge­mi­se ajal elu na­gu üks pikk hall päev, mil­le­ga har­jub ära, aga ener­giat sel­les ei ole.

„Hai­gu­sel on ka oma tõusu- ja mõõna­pe­rioo­did. Püüame abi­va­ja­ja­te­le ol­la ras­kel ajal toeks,” li­sab Ma­ret Pin­gin (44). Abi saab aga an­da vaid nei­le, kes se­da küsi­ma tu­le­vad. On pat­sien­te, kes pi­gem poe­vad elu eest pei­tu ega ta­ha­gi su­hel­da. Ent nei­le, kel­lel on jul­gus­tust va­ja, on selt­si liik­me­test pal­ju abi. Ma­ret elas oma esi­me­se siir­da­tud nee­ru­ga ka­hek­sa aas­tat, tei­ne neer on tub­li tööd tei­nud ju­ba pea kaks aas­tat. Nii et ko­ge­mu­si tal ju­ba ja­gub. Ma­re­ti sõnul an­nab uus neer nii pal­ju elujõudu, et lä­heks või tor­ma­tes eda­si.

Vest­lus­rin­gis jääb kõla­ma mõte, et ka nee­ru­hai­ge elu lä­heb eda­si. Ees­ku­ju­li­kum näi­de sel­le koh­ta on kümme aas­tat siir­da­tud nee­ru­ga ela­nud Mar­ge Roht­la (40). Te­ma te­gi en­da­le ise ko­dus li­gi aas­ta ae­ga dialüüsi – ne­li kor­da päe­vas. Sel ajal ta abiel­lus ja käis ka tööl eda­si. Et siir­da­tud nee­ru­ga nais­tel on sünni­ta­mi­ne ris­kant­sem, ot­sus­tas Mar­ge lap­sen­da­mi­se ka­suks. Nüüd on tal siir­da­tud neer ja täisväär­tus­lik elu.

Ehk­ki nai­sed ei är­ka igal hom­mi­kul mõtte­ga, et siir­da­tud neer võib üles öel­da, tik­sub see siis­ki peas. Kui kümme aas­tat saab täis, hak­kab kar­tus se­da enam esi­le tükki­ma. Kui­gi mõnel on siir­da­tud or­gan vas­tu pi­da­nud 17 aas­tat ja roh­kem­gi. Es­ter tun­nis­tab, et te­ma ju­ba mõtleb äre­vu­se­ga päe­va­le, kui siir­da­tud neer peaks üles ütle­ma. Et daam lä­he­neb 70. sünnip­äe­va­le, pel­gab ta, kas saab­ki üld­se uue nee­ru ja säi­li­ta­da vär­vid oma igap­äe­vae­lus. Sõbran­nad selt­sist si­sen­da­vad aga op­ti­mis­mi: küll ik­ka saab, kui ter­vis­lik sei­sund on hea. Nen­de kin­del veen­du­mus, et Es­ter ei pea elu lõpu­ni dialüüsis käi­ma hak­ka­ma, pa­neb ka nai­se lõpuks ker­gen­da­tult nae­ra­ta­ma.

Vest­lu­se lõpus saa­bub üks va­na tut­tav dialüüsia­pa­raa­di alt ja ta kut­su­tak­se ko­he selts­kon­na­ga ühi­ne­ma.

Kui­gi dialüüs on vä­ga kur­nav, on see siis­ki võima­lus el­lu jää­da, tõde­vad nai­sed. Se­da enam on siir­da­tud nee­ru­ga ini­me­sed süda­mest tä­nu­li­kud ars­ti­de­le, oma doo­no­ri­te­le ja nen­de lä­he­das­te­le. Elu lä­heb ju eda­si.

Dialüüs ehk neeruasendusravi

•• Dialüüs on neeruasendusravi, mida saab teha kahel moel.

•• Hemodialüüsi tehakse haiglas: veri käib läbi aparaadi ning organism puhastatakse liigsest veest ja jääkainetest. Enne hemodialüüsi alustamist on vajalik väike operatsioon - valmistatakse fistul ehk „veretee”, mille kaudu on võimalik juhtida veri dialüsaatorisse ja tagasi patsiendi vereringesse. Kirurg opereerib fistuli naha alla, ühendades omavahel veeni ja arteri.

•• Peritoneaaldialüüsi puhul kasutatakse jääkainete verest eemaldamiseks kõhukelme filtreerimisomadusi. 1,5-2 liitrit dialüüsilahust lastakse voolata läbi kateetri kõhuõõnde ja vahetatakse uue vastu neli-viis korda ööpäevas. Kõhuõõnes olev lahus tõmbab enesesse vedelikku ja jääkaineid. Peritoneaaldialüüsi alustamisele eelneb operatsioon, mille ajal paigaldatakse kõhuõõnde väike pehme silikoonplastist kateeter. Osa kateetrist jääb kehast väljapoole, kuid seda saab riietega hõlpsalt varjata.