Kaks täis karikat
Jürgen Rooste ja Asko Künnap astuvad sageli koos üles nii lavalaudadel kui ka kogudes (kolmandaks on Karl Martin Sinijärv). Ka neid eraldi lugedes-vaadeldes saab luuleannuse kätte.
„21. sajandi armastusluule” on Eesti ühe produktiivsema poeedi Jürgen Rooste juba teine luulekogu 2008. aastal. Kuid kui tundekarikas üle ääre ajab, peab seda teistega jagama.
Rooste jätkab tundeelulise kroonikuna – tema elu ongi poeesia ja ta esitleb seda õrnas, kuid rämedas kompotis: „… et just siinsamas kui kuukiired helgivad nõelal jagada seda ainsamat armastust mis ongi armastus me roiskuva täiesti vaba huvitu külma keha kohal tulvil teistmoodi elu toda vaglalist …” (lk 18). Armastust väljendab ta ka pehmemal moel Roosna-Alliku Peetri unistuses („Pannitäis unistust”), õhtuses linnapäikeseloojangus, kus ta jätkab oma armastusväärseid tähelepanekuid kaunite tütarlaste kohta: „… ilus mustajuukseline plika läeb mööda seiran teda pilgul – peatub tramm (3T) ja ta läeb peale samas tuleb trammist kena blondiin ja kaugeneb piki tehaseväravat kuskile villade suunas jumal annab jumal võtab mõtlen ma ja võtan õlut” (lk 9). On armastust oma pere vastu, millega põimuvad poeedi igapäevamured.
Väljenduslaad on ikka veidi laululine, milleta tema esinemisi enam ette ei kujutagi, isegi lugedes on kõrvus tema kergelt jõrisev bluusilik melanhoolia („Unelaul”, „Moonlight in Vermont” jt).
Rooste puhul hakkab silma hetkelisus – ta istub ja mõtiskleb, vaatab magavat last, napsitab, jutustab lugusid, ei loobi metafoore, kõlavaid kujundeid ega mängi vormiga.
Piitsutavad metafoorid
Künnapi kogu „Su ööd on loetud” on poeetiline nauding. Sealne elegantne unenäolisus, metafoorid, mis piitsutavad ühiskonna alustalasid, ning poeetiline protest Mikimaa võlude ja väärtuste vastu. Tasakaaluka ja mitmekihilise öökapiraamatu tekst on kujunditihe, copywriter’likku kergust pole enam nii palju. Ju on ka tema karikas täis saanud: „Sellel vaimupimedal pärastlõunal, vahendajate kaitsepühaku päeval saavad täis nii kannatuste karikas kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas. Sest tuntud baktereil on Domestosest küll” (lk 90).
Klapivad kokku
Varasemast on tuttav muhe iroonia ja mõnus kordusmotiiv, mis mõjub sugestiivselt: „Balti jaama taga mühiseb pimedus, Laulukaare kohal Maksameri kaardub. Alati sinuga, alati sinuga! Umbkeelsed kodukäijad puurivad lukke, kangi all Jeekimid imevad küüniseid. Alati sinuga, alati sinuga! Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel.” (lk 50) Palju on sürrealistlikke momente, näiteks tsüklis „Vanaisa kõneleb läbi vandlipuust une”.
Rooste ja Künnap sobivad kokku, täiendavad teineteist. Nende 21. sajandi pained, pildid kurjast nüüdisajast ja hirmust, Rooste arvamus kõige kohta, emotsionaalsus ja pillav elu, mis kaigub ka öötundidel – Öö kui sa saad ära lase mul haiget teha vaid puista mind üle heleda häädustoova tähetolmuga ja aita mul hoida seda kes armas (lk 28) – ja Künnapi tasakaalukas ja rafineeritud väljendus – Öö tõttab ütlema: Maanteid keritakse kokku ja tuul puhub kääbastes põrmust puhtaks te luid (lk 88) – annavad kokku nauditava ansambli.