Päkapikud ei jookse juba kuu aega teleris reklaamipauside ajal ringi. Uudised ei pakata pseudojõulurahust – kõik on tõsised ja töised. Nagu sipelgad. Minu meelest on ka jõulupidusid kuidagi vähemaks jäänud. Nii kainet detsembrikuud ei mäletagi. Igas mõttes kainet. Kõik tiksub oma rahulikku, sisse harjunud, pimedat ja tavalisest uimasemat rada.

Isegi majadel ei ole nii palju vanikuid kui mullu. Asfalt mustab ja üleüldse on kuidagi… aga vaat just ei ole nii hirmus depressiivne. Nii depressiivne kui tavaliselt.

Hämmastav, kuidas merkantiilne tagasitõmbumine ikkagi mõjub. Kui palju mõjutab meid – või vähemalt mind – see, et asju ei määrita pähe ega suruta peale.

Mul on hea meel, et ärimehed on käega löönud: „Sul, Keil, niikuinii raha ei ole, me ei hakka mitte pressimagi sinu poole. Tühi töö.“ See on õige jah, ega ei ole küll. Kuidagi peost suhu elan ära. Ja mul on hea meel, et olgu see majanduslangus või mis, aga te olete aru saanud, et mulle pole mõtet peale pressida.

Sest nagu öeldud: kanalites, mida mina tarbin, teedel, mida mööda mina liigun, ma jõulude punase kuuesaba otsa peaaegu komistanud ei olegi. Eelmistel aastatel lohises see mul kogu aeg jalus ja ajas närvi. Ajas närvi lausa mustaks. Tegi tuska. Või mis iganes.

Mul on Tartus iga-aastane jõuluvanaring: neli kuni kuus peret. Mõni laps kasvab välja, mõni sisse – eks see jääb veel aastateks üheks mu jõuluõhtu tegemiseks. Ja see on mõnus. Usun, et kui jõuluvana Keil sel aastal uksest sisse astub, on lastel nats rohkem rõõmu kui mullu. Seega mulgi. Nii et aitäh, härrased bisnismenid.