Teater on seksi täis. Otsast lõpuni

Tea­ter al­gab seksiga, sest ju­ba teat­ri­koo­li va­li­tak­se seksikad kan­di­daa­did, sest mis see sek­si­kus muud on kui ka­ris­ma. Tea­ter ka lõpeb seksiga, sest rää­gib elust, vä­he­mas­ti hea tea­ter teeb se­da.

Ühelt poolt on teat­ris sek­sist rää­ki­mi­ne li­be­da­le tee­le mi­nek: mi­da me ja­hu­me, mis seks, mis ma­da­lad tun­gid, me rää­gi­me ik­ka­gi suur­test tun­ne­test, võim­sa­test idee­dest ja ini­mes­te­va­he­lis­test su­he­test. Jah, mui­du­gi. Aga kui het­keks jä­re­le mõel­da, siis ku­hu vii­vad suu­red tun­ded väl­ja päe­va lõpuks? Mil­le kom­pen­sat­sioo­niks või mil­le saa­vu­ta­mi­seks võrsu­vad võim­sad ideed? Mil­lel põhi­ne­vad ini­mes­te suh­ted?

Teat­ris esi­ta­tak­se igal õhtul pi­si­ke­ne elu­mu­del. Vä­he­mas­ti ide-aa­lis. Tei­seks, tea­ter toi­mib vaa­ta­ja­ga ühes ja sa­mas ruu­mis, siin ja prae­gu. Ini­me­sed la­val hin­ga­vad sa­ma õhku ini­mes­te­ga saa­lis. Jah, ol­gu see füüsi­li­ne la­va või ta­ju­tav män­gu­ruu­mi­piir, mis eral­dab te­gut­se­jaid ja jäl­gi­jaid, kät­te­saa­da­vu­se il­lu­sioon jääb ik­ka­gi.

Vi­sa­ku esi­me­ne ki­vi see mees või nai­ne, kes po­le en­nast teat­ris ilu­sat ini­mest vaa­da­tes mõel­nud, et mis oleks, kui…

Või võta­me näi­teks Or­ku­ti, siin­mail (üli)po­pu­laar­se suht­lus­por­taa­li. Seal on kümneid fän­ni­kom­muu­ne, mis on loo­dud ühe või tei­se näit­le­ja või teat­ri an­du­nud aus­ta­ja­te ühis­teks vir­tuaal­ruu­mi­deks. Ja näi­teks teat­ri NO99 kom­muun on tii­ne õhka­mis­test tee­mal „Mm, mil­lis­te ke­ha­de­ga me­hed!”.

Kuu­len pu­ri­taa­ne se­da teks­ti lu­ge­des hei­tu­nult oh­ka­mas. Aga pu­ri­taa­ni­de­le meel­de­tu­le­tu­seks: kust me tu­le­me, kus me ole­me ju­ba aas­ta­sa­du ol­nud? Võta­me näi­teks Te­ma Püha­du­se va­na Wil­li en­da. Te­ma so­net­ti­dest, ülis­tus­lau­lu­dest – mi­ne võta nüüd kin­ni, kum­ma soo esin­da­ja­te­le – ma ei rää­gi­gi. Võta­me ta näi­temän­gud.

Näi­teks „Mac­bet­h”, see va­na ‰oti lu­gu. Kas po­le seal mit­te nii, et lee­di Mac­beth ka­su­tab üpris­ki ot­sus­ta­valt oma soo­li­si võima­lu­si ja võlu­sid, et veen­da vä­ga kind­la­meel­selt oma meest, et va­na ku­nin­gas tu­leb ik­ka tei­se il­ma saa­ta. Ja mis on tu­le­mus? Tu­le­mus on, et Mac­beth vas­tab: „Veel ai­nult poe­gi mul­le sünni­ta, nii kind­last ai­nest saab ai­nult me­hi!” ja võtab noa ja lööb Dun­ca­ni ma­ha.

Või „Ham­le­t”, mil­le int­riig käi­vi­tub sel­lest, et sur­nud ku­nin­ga vend Ham­le­ti ema­ga unt­su teeb. Või „Su­veöö unenä­gu”, kus noo­red lõppe­ma­tult üks­tei­se jä­re­le õhka­vad. Või peaae­gu ükskõik mil­li­ne näi­dend, ka te­ma aja­lood­raa­mad on sek­si täis.

Tõsi, ees­ti tea­ter ei ole ol­nud lä­bi ae­ga­de eri­ti sek­si­kas. Pä­ris pal­jast ihu nal­jalt ei näe. Suud­lu­sed on hil­lit­se­tud.

Tagasi algusesse

Ent ome­ti mee­nu­vad esi­me­se hoo­ga näi­teks ku­na­gi­ne Es­to­nia muu­si­kal „Can­ca­n”, kus kaks pal­jas­te rin­da­de­ga naist laul­sid: „Kaks naist ja üks mees, meil ka­he­pea­le üks on see!” Ja kol­me­teis­taas­ta­ne mi­na, kes rõdul teat­ri­bi­nok­li külge klee­pus!

Või jõulis-hil­lit­se­tult sek­suaal­ne Har­riet Toom­pe­re Draa­ma­teat­ri „Tütar­lap­ses ja sur­ma­s” või tüdru­ku­te sär­gi­va­he­tusst­seen Draa­ma­teat­ris, 18. len­nu dip­lo­mitöös „Peia­ri­te õhtun­äi­tu­s” või need­sa­mad numb­ri­teat­ri pal­jad me­hed või su­vi­ne du‰‰ist­seen „Ru­jas­t” (mis ai­tab tõen­äo­li­selt DVD müügi­le ke­nas­ti kaa­sa) ja veel pal­ju-pal­ju muud.

Vä­he­mas­ti ka­hel Bal­tos­can­da­lil ole­me näi­nud pal­jast ihu ton­ni­de kau­pa – see oli siis, kui iga ene­sest lu­gu­pi­dav uus tea­ter en­dal rii­ded sel­jast kis­kus. Siin­sed te­gi­jad ütle­sid küll, et nen­de eesmärk ei ole mit­te seks või sek­si­kus, vaid sel­le kau­du võima­li­kult aus, alas­ti, alg­punk­ti lä­he­dal olek. Aga alg­punk­ti lä­he­dus toob meid kaa­re­ga ot­se sek­si juur­de.

Nii­siis – tea­ter on ot­sast ot­sa­ni seks. Al­gu­ses ja lõpus. Vaa­ta kust ot­sast ta­had.

Eesti Draamateater, „Boulgakoff” Stseen lavastuse algusest: Sidonija Sergejevna (Merle Palmiste), kirjanik Boulgakoffi (Hendrik Toompere) naine, saabub pakke ja provianti kandes koju ja leiab voodist pealtnäha elutu Boulgakoffi. Ehmatanud Sidonija hüüete peale virgub Boulgakoff, kes haarab armastatud naise embusse. Boulgakoff kõneleb sellest, mis tal käsil, räägib vene kirjandusnomenklatuurist, hetkekski Sidonijat käest laskmata ja keskendudes fetišistlikult üha enam naise kingadele.

Pärnu Endla „Rock’n’roll” Cambridge’i ülikooli filosoofiaprofessor Max (Jaan Rekkor) pigistab kirglikult tuharatest oma naist Eleonori (Piret Laurimaa), kel on rinnavähi tõttu üks rind ära lõigatud. Max lohutab naist, et äralõigatud tuhar oleks veel hullem!

Vanemuine, „Koidula veri” ja „Suurema kurbuseta” Mõnevõrra riietest vabanenud kirjaneitsi Koidula (Ragne Pekarev) poseerib eesti rahvusliku maalikunsti rajajale Johann Kölerile (Martin Kõiv). Teatri sees kolleegidega nõu pidades langes selline valik eeskätt just seetõttu, et kirjeldatud stseenist õhkub hillitsetud erootikat, mis sobib hästi iseloomustama eesti rahvuslikku ärkamisaega. Sellest kaugest ajastust – tõsi küll, üsna omalaadsel moel – Vanemuise „Koidula veri” jutustabki. Kindlasti väljendab kõnealune stseen ilmekalt ka näidendi autori Loone Otsa soovi tuua Koidulas esile naiselik pool, mis on siiani isamaa hüvanguks ja äratuseks toimunud luuletamise kõrval asjatult varju jäänud. Muide, märkimata ei saa jätta, et napilt teisele kohale jäi Vanemuise draamalavastuse „Suurema kurbuseta” stseen, milles voodi serval istuvad häbelikult noorukesed Liisa (Kersti Heinloo) ja Jari (Martin Kõiv) ning on võtnud nõuks jõuda esimese seksuaalkogemuseni. Etteruttavalt olgu öeldud, et üleliia suure kartuse tõttu jääb asi seekord siiski katki. Tähelepanuväärne on aga see, et mõlemas mainitud stseenis on üks pooltest Vanemuise noor draamanäitleja Martin Kõiv. Vahest võiks olla see vihje kõigile neile, kes mitmesugustes ajakirjades ja netiportaalides hakkavad aasta lõpus taas kõige seksikamaid valima.

VAT Teater, „Kalevipoeg” Surematu eepos, mis on tutvustanud Eesti rahva kangelase seiklusi üle maailma, jõuab viimast korda koduse vaataja ette 15. ja 16. jaanuaril Kumu auditooriumis. Kalevipoeg, teadagi, oli mees mis mees – seda saab lavastuses mitme koha peal näha. Fotol on stseen, kus Kalevipoeg kohtub põrguneitsite Jaanika, Maarika ja Klaarikaga. Alguses tutvumine ja väikesed ringmängud, pärast teadagi mis... Kalevipoja rollis Katariina Lauk, põrguneitsid Margo Teder, Tanel Saar ja Janek Sarapson.