Igasugust kunstiteost võib arvustada laias laastus kaksipidiselt: kas kui teost objektina iseeneses, teosena tema oma ruumis või nii-öelda sotsiaalse objektina. Kujundina ruumist, milles ta asub, selle ruumi kirjeldaja ja peegeldajana, vaadates ühtlasi ka teose mõju sellele ruumile: kuidas ruum reageerib?

Maimiku-Tolgi „Radikaal” on sotsiaalne kunstiteos, mis portreteerib persooni kaudu ilmselgelt ruumi, kus ta laiab. Ehk siis Eesti Vabariiki aastal 2009. Ja see on kohati hirmus. Õõvastav.

Ma ei tahaks siin kirjutada-arvustada filmi kui meediumit – ega filmikriitiliste tööriistadega eriti opereerida. Film on korralik ja professionaalne, voice over-tekstid ehk selle sajandi dokumentalistika säravaimad. Veidi küpsemad kui EstoTV annetel näiteks.

Olulisem on, mis suundumustest me kalli eesti rahva vaimus see film räägib. Ja küsimustest, mida ta tekitab.

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et avalikus ruumis, mida Nõmme Raadio toimetus üksiti on, leidub nurgake, mis on pühendatud Euroopas kuritegelikuks tunnistatud ideoloogia sümbolitele. Et 2009. aasta Eesti Vabariigis on meediakanal, raadiojaam, mille toimetuse seinal on Adolf Hitleri portree.

Nõmme Raadio retoorika

Just avalik ruum on siin märksõna. Oma kodus võib igaüks teha Hitleri pildiga seda, mida ta just parajasti teha tahab, ja jumal temaga. Aga avalikus ruumis on see, nagu üteldud, kuritegelikuks tunnistatud ideoloogia propageerimine, ja täpselt sellisena tuleb seda võtta.

Te kuulake Nõmme Raadio retoorikat: väljendid nagu „kolm kärnast grimassi” või „arg limukas” on seal igapäevane kõnekeel. Liidetuna näitlejaharidusega Margus Lepa vaieldamatult karismaatilise sõnavaldamisega on see ekskurss 70 aasta tagusesse aega. Pole vahet, kas 1930-ndate pruunile Saksamaale või Stalini nõukamaale.

Ja hämmastav-hirmutav on see, et need seemned ei lange asfaldile, viljatule pinnale. Inimesed siinsamas meie ümber, kuulajad, võtavad seda kui normaalset. Vähe sellest, kui õiget asja. Nii filmis kui ka ohtrates internetikommentaarides kiidetakse Lepa kui „õige eesti mees” heaks. Vägagi heaks.

Ma ei saa aru, kuidas saab filmis ja üldse natsionaalsotsialistlikku aadet avalikult propageerida soomlane Risto Teinonen, Eesti Vabariigi aukodanik ja Maarjamaa Risti kavaler. Muide, Teinonenil on Tartus Magasini tänaval korterid, ja selle maja seinal on messingist sildil gooti kirjas „Magasinstrasse 3”. Kuidas on see Tartu linnas 2009. aastal võimalik?

Kallid kaasmaalased, vaatame korraks endale otsa ja küsime: kas me oleme natsirahvas, kas me TÕEPOOLEST OLEMEGI natsirahvas? Mulle hakkab tunduma, et jah, mõningal määral. Et meie hulgas on natse rohkem, kui me endale ette kujutada tahame ja oskame. Ning see on väga-väga ohtlik.

Ja veel: ma tean, et FSB loeb seda artiklit. Loodan väga, et sellest ei tehta propagandauudist, et kultuuriajakirjanik ja teatritegelane Andres Keil nimetas eestlasi natsirahvaks. Sest nii ei ole see mõeldud, nii ma seda ei mõtle. Ma kutsun üles kaasa mõtlema. Kutsun üles, et kui mõni meie tuttav või sugulane hakkab natsijuttu rääkima, siis selgitagem talle, et ta ajab jama. Selgitagem talle, et kõik, kes maapinnal kõnnivad, on inimesed. On võrdsed.

Film

„Radikaal“

Reportaaž Nõmme Raadiost ja selle karismaatilisest saatejuhist Margus Lepast

•• Dokfilm, 35 minutit

•• Režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk

•• Operaator: Andres Maimik ja Mart Ratassepp

•• Produtsent: Andres Maimik.

•• Kuukulgur Film, 2008

•• Esilinastus 7. jaanuaril kinos Sõprus ja ETV-s