Phaeton – Tartu noored Undi jälgedes
Tartus oli kuuekümnendatel igasuguseid asju, mille peale vaadatakse nüüd nostalgia ja teatava hirmuga. Ühtaegu ka ihaga. Hirm ja iha käivad käsikäes.
Paljud arvavad, et see aeg on jäädavalt möödas ja kadunud. Aeg, mil Tartus sündis tõepoolest asju. Et nüüd on meil väändunud maailm, olematud väärtushinnangud, mandunud noorus ja üliõpilaskond ja ülikool ja nii edasi.
Jajah, kindlasti see mõneti nii ongi. Iseküsimus on muidugi, kas kuuekümnendatel polnud samuti nii, et sadakonna ülikooli kohvikus tiirelnu kõrval käis põhimass tollastes Atlantistes ja Pooltes Kuutes. Aga see selleks.
Mis ma ütelda tahan? Alati on kriitiline hulk noori inimesi, kes keelduvad mitte mõtlemast. Järgmise sammuna keelduvad nad mõtlemisprotsessi tulemeid kunstilisse vormi mitte läigatamast ja teistele vaatamiseks mitte pakkumast.
Neid ringkondi, ringkonnakesi ja organisatsioone on palju. Igal subkultuuril on mõni. Igal loomelaadil on mitu. Igas kaunis kunstis vahest isegi mitukümmend. See on tegelikkus, tahetagu seda näha või mitte.
Üks niisuguseid ringkondi on Noorte Teatritehas, mis jõudis esmaspäeval Genialistide klubi lounge’is kuuenda esietenduseni. Aluseks Mati Undi „Phaeton, päikese poeg”, omakonstrueering lahenduseks. (Mitte ilmaasjata ei alustanud ma viitega kuuekümnendatesse.)
Liiatigi on konstrueeringu aluseks, lavastusprotsessi esimeseks sammuks (ei, mitte kellegi otsene egotripp ja originaalitsemine!) laval olevate noorte esseed näitemängust, mille põhjal mänguks tulev lavatekst rekonstrueeriti.
Seega – ka praegu kasutab Tartu sedasama loogilist, mõttekat jada, mida kuuekümnendatel: mõte, sõna, fikseeritud sõna, sõna, tegu. Ei sünni kõik asjad tänapäeva noortel midagi ainult pliuhh-pläuhh.
Selle lavastuse lavastaja on Vallo Kirs, laval on tema ise, Adeele Sepp, Tõnis Parksepp, Ragnar Kaasik ja Heli Luik. Üliõpilased on nad kõik.
Lavastus on akadeemilis-institutsionaalse teatri seisukohast vaieldav ja võib tunduda sürrealismi peksmisena ainuüksi sürrealismi peksmise pärast. Aga seda ainult pealiskaudsel pilgul vaadates.
Miks? On tõsi, et Vallo Kirs on ilmselgesti teatrimõtlemise ja kaasasündinud (lavalise) tõetunnetusega tüüp, ent mõningaid elementaarseid käsitööoskusi jääb tal esialgu vajaka. Etendus on tegijate jaoks nähtavalt läbilavastatud, oma arengu ja puändiga lugu, kuid jääb vaatajale põhiosas siiski kompositsiooniks. Etüüdiks. Ent seda vaid tänu sellele, et meid juhitakse veidi ebaleval viisil.
Või õigupoolest mitte ebaleval, vaid pigemini viisil, kus kõik sündmused ja käigud on ühesuuruse tähtsusega. Nad on olemas, kuid voolava joana. Ning kui sellele liitub vormiotsinguline vormimäng, jääbki paadunud tõsiteatraalil vaid ohata: ei ole see muud kui kooliteatri edasiarendus (vabandagu mind too, kelle sõnu ma kontekstivälise kujundina tsiteerin ja jäägu ta isik saladuseks).
Ent vaieldav seegi. Teatrivaatamisega, nagu igasuguse kunstitarbimisega, on nii, et paljuski sõltub pilk inimese enda vaatamise oskusest. Ja teatritüki vaatamise harjumusest. Sellest omakorda sõltub, millise keele koodi inimene oskab lugeda. Tunnistan, et minu pilk, mis on näinud tonnide viisi head ja halba, ent peavoona peavooluteatrit, on rikutud. Selles mõttes olin ma esietendusel halvemas või valemas olukorras kui saalitäis noori, kes kohal olid. Nemad lugesid koodi minust õigemini, olen kindel.
Kõnetas mind
Teisalt jälle on igasuguse kunstiteose juures esmatähtis, et teose loomise ajal toimuks loojate ja teose vahel aktiivne suhtlus. Kui looja ja loodava vahel toimub tõepoolest SUHTLUS, saab sündida ka kunstiTEOS. Praegusel juhul on suhtlus ilmselgesti toimunud. Mis omakorda lubab kinnitada, et Teatritehase „Phaeton” on ilmselgesti teater. On teatrikunsti teos.
See annab omakorda võimaluse, et vaatajal tekib teosega suhe. Mis tekkis ka minul. Hakkasin vaatajana teost interpreteerima, sealt enese jaoks mõtteid ja ehk isegi lahendusi leidma. Oluline on siin just sõna „leidma”. Mitte otsima ja siis leidma, vaid leidma. Teos kõnetas mind esimesena. Pöördus minu poole, alustas suhtlust. Ning kui nii, siis on kõige põhilisemaga korras.
Mida ma lõppkokkuvõttes ütelda tahan? Ikka seesama vana laul: minge ja käige ja otsige kunsti. Nagu ütleb www.teatritehas.ee „Phaetoni” kohta: müüt on komplekt lihtsusest ja müstikast.
