Kultuurirevolutsioon
Sellest, et see meie kapitali diktaadi all kohitsetud demokraatia ei ole ikka asi ega midagi. Ega sotsialism ka olnud. Fašism ammugi mitte. Eri uskude taktikepi all ka ei tahaks olla. Et ikka on halb. Igal pool. Otsused on miski kitsa kildkonna suva ja üksikindiviid peab alluma. Olgu siis populismi või käsu kaudu. Aga kuidas oleks siis hea?
Valgustatud monarhia on utoopia, milleni me oleme alati varem või hiljem jõudnud. Et oleks valgustatud monarh, tark ja südametunnistusega isevalitseja, kellel on targad ja südametunnistusega nõunikud, ja siis tema ja nemad ütlevad, kuidas on, ja kõik on õnnelikud. Aga noh, inimloomust tundes, vähemalt arvates, eks siis läheb Putiniks kätte. Mis variant siis veel on?
Üks vist on. Väike riik võiks proovida, innovaatiline Eesti katsetada. Näis, mis juhtuks.
Kui ettevõtluse puhaskasum oleks maksustatud kümne-protsendilise „kultuurimaksuga”. Kümnis läheks otse kultuuri tootmiseks ja toetamiseks tema paljususes. Siis ei saaks me mitte valgustatud monarhi, vaid valgustatud kodanikkonna, ja vaat see juba oleks midagi. Ma räägin tõsiselt. Elu läheks paremaks. Tark inimene teeb tarku valikuid. Kultuur teeb targaks. Kultuuri teevad üldjuhul targad inimesed.
Töösturid, ärge värisege. Esiteks pole kümnis suur, teiseks, targemad inimesed on tunduvalt tootlikumad. Tarkadel inimestel tulevad targad mõtted, mida uut toota. Ja kui tootlikult. Saate aru küll.
Tõsi, see õnn ei tule kohe õuele. Nii inimpõlv läheb aega, aga lõpuks on õnnelikumad kõik. Päriselt.
