„Sinine missa”: reisikiri, mis annab teed pihtimustele ja etteheidetele

Kärt Hellerma on ühtaegu oma uue raamatu peategelane ja selle teksti autor.

 Reisikirjad hakkavad muutuma Eesti kirjanduspildis üha sagedasemaks nähtuseks. Sellelaadsete raamatute olemus ja kvaliteet on sügavalt varieeruv: kaante vahele jõuab nii blogisid kui ka intellektuaalseid mõtisklusi. Hellerma „Sinine missa” kuulub pigem viimati nimetatute hulka. Raamatus, mis kirjutatud neljas eri loomemajas Euroopas, leidub 350 leheküljel küllalt vähe kirjeldusi paikadest ja olustikest, milles autor viibib. Viimases, raamatu nimiloos jääb sündmuskoht aimatavaks.

Sedasi võikski öelda, et tegu on pigem kirjadega reisilt kui reisikirja žanriga. Kirjad kellele? Õigupoolest jääb tunne, justkui oleks need kirjad iseendale – pihtimused, kaemused, mille autor on kirjutamise kaudu ka endale kuuldavaks ja piiritletavaks teinud. Selleks et näha mõnda seika või tundmust selgemalt, on tihtipeale vaja sellest korraks eemalduda. Hellerma pakub oma raamatus teravaid kommentaare nii Eesti ühiskonna, hoiakute ja moraali kui ka siinse kirjanduselu kohta (seda enamasti kas arvustatava või arvustaja seisukohalt). Kui mõtted raamatu jooksul aeg-ajalt ka korduma kipuvad, on nad ometigi otsekohesed ja emotsionaalsed. „Säärane oligi demo­kraatia – nagu õhuvärskendaja, mis ei lase laibahaisul ninna tungida. Ka kõige tublimad poliitikud panid lõ­puks silmad kinni ja reetsid oma rahva.” (Lk 19) Kui Hellerma kriitikale midagi ette heita, siis seda, et vahejoon ta enda ja kritiseeritava vahel muutub ajuti õhukeseks, jättes autori endagi hääle kajama kibestumusest ja sestsamast raskusest, mida ta heidab ümbruskonnale ette.

Reisib küsides

Põhiline osa Hellerma raamatust kuulub suhete ja isikliku elu teemale. Õigupoolest paigutub suur osa sellest raamatust kuhugi ilukirjanduse ja autobiograafia vahele. Mitu lugu kõlavad peaaegu nagu novellid ja mõnel puhul tundub, et toimiksid novellidena isegi paremini. Novell või muus žanris ilukirjandus jätab lugejale lihtsama esteetilise distantsi, samal ajal kui praegusel kujul võib vastamisi sattuda ka puhtisiklike etteheidetega, millega lugejal pole midagi peale hakata.

Raamatu kulminatsiooniks on kahtlemata teose nimiosa. Kõige unenäolisem ja ühtlasi kõige kõ­nekam „Sinine missa” on kinnitus autori meisterlikust oskusest põimida sügavat ja mitmetähenduslikku poeetilist kangast – „Sinine missa” mõjubki poeemina –, mis laotub lugeja ette ühtaegu maise ja eksistentsiaalsena. Usu ja religiooni teema, mis tuleb esile ka teistes osades, leiab siin selgeima väljundi. Ometi on „Sinises missas” palju enam erootilisust kui religioossust. Õigupoolest aitab nende kahe teema seotus vältida erootilisuse kahanemist lihtsaks seksuaalsuseihaluseks ja vastupidi – hoiduda teispoolsuse teemaga vahupilvedesse hõl­jumast.

„Aastaid polnud mul aimugi, miks sain endale inimkuju,” kirjutab Hellerma. „Ma ei teadnud, miks olin langenud liha ja luu lõputusse lõksu ja kaua juba oli kestnud mu ränkraske ränd. /---/ Olin ammu unustanud alguse, oma põlvnemise loo.” (Lk 299)

See pole metafüüsika. Pigem on see omamoodi üleskutse leida põnevaid reise inimese olemust ja tema soove puudutavatest küsimustest.

„Sinine missa”

Kärt Hellerma

Tuum