Raamatupoodide müügiedetabeleid sirvides näeb seal enamasti nii mälestusteraamatuid kui ka esoteerikat. Vladimir Wiedemanni 1970-ndate Tallinna hipidest rääkiv „Maagide kool” mahub mõlemasse kategooriasse, ent autori vähese tuntuse tõttu pole detsembris ilmunud teosest siiani suuremat räägitud.

Lühikeste anekdootlike lugude kogumikuna vormistatud raamatus pole ühtegi tegelast, keda võiks tolleaegse või praeguse ühiskonna standardite kohaselt normaalseks pidada. Igapäevaelu vürtsitamiseks leitakse mitmeid ebatavalisi lahendusi: alkoholipoodi külastatakse eesli seljas ratsutades ja tomahoogiga vehkides, surnuaialt narkotripi käigus leitud inimkolp ristitakse Yorickuks ja võetakse tööle okultistliku nõustajana, „kolmandat silma” proovitakse avada naela ning haamri abil...

Väljamõeldist on neis lugudes kardetavasti vähe. Põrandaaluste boheemlaste vilgas ja nahaalne tegutsemine paneb ümber hindama tolleaegse vabaduse astet ning küsima, kus ometi olid KGB ja miilitsa silmad. Ilmselt ei käinud ametimeeste jõud ja mõistus sellistest fruktidest lihtsalt üle, ehkki kangelased teevad põgusaid vahepeatusi ka hullumajas ning arestikambris.

Mõni „Maagide koolis” kirjeldatud trikk ei läheks praegu enam läbi. Et Nõukogude Liidus narkoprobleemi ametlikult ei eksisteerinud, võis Kesk-Aasiast imporditud kanepiplärusid tõmmata kas või Moskva kohvikus ning laiem avalikkus ei teadnud veidrate sigarettide saladusest midagi.

Üks raamatu võtmetegelasi on hallihabemeline suurguru Mihkel Tamm, kes enda maakodus joogast ja meditatsioonist huvituvaid noori vastu võttis. Heasüdamliku guru tolerants jauravate külaliste suhtes väärib imetlust ja paneb kahtlustama, et “nullhüpoteesi teooria” rajaja näol oli tegu tõelise pühakuga.

Nagu hipiajastule kohane, kasutavad Wiedemann ja tema sõbrad spirituaalsete elamuste saamiseks lisaks raamatutele ja meditatsioonile ebapuhtamat, kuid efektiivsemat teed ehk uimasteid. LSD puudumisel läksid käiku retseptiravimid ning moonileotis, kõige inspireerivamaid nägemusi pakkus „Maagide kooli” õpilastele aga Lätis toodetud plekieemaldusvahendi Sopals sissehingamine.

Rahvaste sõprus põranda all

Ilmselt pidi Wiedemanni raamatu tegelastel olema raudne tervis, kuigi põgusalt mainitakse, et üledoosi saanud eksperimentaatoreid võis teinekord oodata kabelissesõidutamine. 1955. aastal sündinud autor ise on igatahes elus ja piltide järgi otsustades ka üsna õitsva tervise juures.

Suurema osa autori sõpradest moodustavad kohalikud venelased, keda valdavalt iseloomustab äge nõukogudevastasus ja eesti keele hea tundmine. Episoodilistes rollides vilksatab muidugi läbi ka ohtralt eestlasi, sealhulgas Haljand Udam ja Gunnar Aarma (viimasesse paistab Wiedemann suhtuvat irooniaga), aga ka leedukaid, kasahhe ja teisi suure kodumaa elanikke.

Paradoksaalsel moel oli rahvaste sõprus underground’i-ringides reaalsus, kuigi antud juhul oleksid võimud ilmselt eelistanud vastupidist.

Tollastele boheemidele pakkus erakordseid võimalusi Eestist väljaveetavatele loomavagunitele saatjaks olemine, kusjuures soliidse põhipalga ja reisivõimalustega kaasnes loomasööda müügist saadav korruptiivne tulu. Selliseid rongisõite on värvikalt kirjeldanud ka eesti autorid Endel Tennovist Tarmo Tedreni.

Üleüldse on raamatu tegelased hipide kohta hämmastavalt ettevõtlikud. Paljudel neist õnnestub varem või hiljem emigreeruda. Paarist vihjest saab aru, et lisaks kanepi suitsetamisele tegelesid mitmed Tallinna boheemlased ka selle uimasti müügiga, mis tähendas, et ära võis elada ka tööl käimata.

Kuninglik elu

Praegu näivad nende eluviiside mõned aspektid lausa luksuslikud – ajal, mil edukad inimesed pürgisid elama „mägede” magalatesse, jäid boheemidele korterid lagunevas vanalinnas. Katlakütjana töötav tulemaag saab seoses ametiülesannetega enda valdusesse terve viiekorruselise elamu, loomavagunite saatjad joovad aga valget veini otse ämbrist (vein, tõsi küll, on varastatud naabruses paiknevast tsisternist).

Rõõmustaval kombel on väikekirjastusel Hotpress plaanis järgmisena välja anda Wiedemanni mälestused Kesk-Aasias ja Colombias veedetud ajast.

Lisaks peaks teise autori sulest ilmuma raamat „Kaarli kiriku golem”, mis koondab kõige veidramaid linnalegende Tallinna pronkssõduri kohta.

Lisaks vanale heale Aljošale on üheks peategelaseks must maag Aleksander Lennon, kelle poolt Tõnismäel läbiviidud rituaale ka Wiedemann põgusalt kirjeldab.

Seniks aga haarakem riiulilt „Maagide kool”. Et tegu on täiesti ebatõsise teosega, võib selle pealkiri siiraid esoteerikaharrastajaid ärritada, kuid venepärase deliiriumihuumori austajatele ja subkultuuridest huvitujatele on Wiedemanni raamat peaaegu kohustuslik kirjandus.

Raamat

Maagide kool

Eesti okultne underground 1970–1980

•• Vladimir Wiedemann

•• Hotpress 2008