— Ütlesid intervjuuväliselt, et oled autorina surnud. Täpsustad ehk?

— Mõtlesin ilmselt ikkagi seda, et nüüd olen autorina tõlgenduste ja interpreteerimiste jaoks surnud, mind ei ole seal, kus seda kõike tehakse. Ja kui minna veel kaugemale, kas mind kunagi ikkagi on olnudki? Pean ennast copypaste-poeediks ehk siis ainult tsiteerin. Nii et ma mitte pole autorina surnud, vaid olin kohe alguses surnud.

— Mis sind kirjutama ajendab?

— Reageerin mind ümbritsevale kultuurile oma tekstuaalsete väljasurumistega. Kõik see on nagu onanism, märkad midagi, reageerid (isegi erutuma ei pea, lihtsalt reageerid) ja siis tuleb. Eriti surub välja siis, kui pean kuulma, nägema või tunnetama mingit rämedat keskpärasust, mis rüütab ennast geniaalsusega.

Meie filmid, meie kirjandus, meie kunst jne... Enamik sellest on nagu eesti porno – ajab kõvaks küll ja täidab oma eesmärgi, aga piinlik on vaadata ja kuulata. Muusika jätsin teadlikult välja, kuna muusika on meil tunduvalt paremas olukorras.

Ja kui mingid „surakad” hakkavad nüüd rääkima sellest, et raha pole ja kui nad saaksid vaid pappi, küll nad siis looks, siis soovitan tutvuda 20. sajandi alguse kuni 1940. aastate vene kirjandusega ja seal oleva olukorraga.

— Ja kirjutamine on siis nagu protest?

— Poolteist aastat tagasi sain aru, et kui ütlen baaris kellelegi, et „Kle, su teosed on pask”, siis olen lihtsalt kibestunud värdjas ja ta võiks õigustatult öelda, et näidaku ma oma asjad ette. Tuleb teha need oma asjad, esitleda neid õigetes kohtades ja siis on ka sellisel väitel kaalu. Kirjutamine on minu jaoks abjektsioon (sõna-sõnalt äraheitmine). Mingites seltskondades olen ma tekstimasin TFA-47. Ehk siis tulistan palju, aga täpsus jätab soovida.

— Kas sa püüad kirjanikuna meelega lugejaid ärritada ja šokeerida või kukub nii lihtsalt välja?

— Kui 34-aastane mees kirjutab, et ta peksab pihku, siis on minu küsimus, mis on seal ärritavat ja šokeerivat. Issand küll, aasta on 2009, me ei ela ju ometi mingil viktoriaanlikul ajastul. Kui aga ärritav ja šokeeriv on mingi inimese ütlemine – et ma tunnen ennast üksildase ja kurvana ja kõvaks läheb ka ainult Dosto­jevski „Kuritöö ja karistuse” 14. lehekülje peale –, siis see on ka ju selline nüüdisaegne võõrandumine ja muu selline urban-pask. Nii et kirjeldan iseenda realiteeti ning kui kedagi ärritab ja šokeerib, siis vabandan või soovitan vaadelda iseennast lähemalt.

— Võib sinu kohta öelda „vihane noor mees”?

— Minu kohta võib öelda mida iganes, näiteks universumi laulisklev ja tantsisklev s…, keda on kuus miljardit, näiteks jumal, mida iganes... See, mida öeldakse, ei oma metafüüsilises mõõtmes mingisugust tähtsust. Nii et võin olla Noor Vihane Mees, nagu ka Malbe Meeleheitel Koduperenaine – valik on teie, mina autorina olen ju surnud...

— Kui vihane, siis mille peale? Või oled päriselus malbe ja tasane?

— Vihane... ma ei teagi, ilmselt mingite jaburate kultuuriliste kuvandite peale. Toon mingi näite – Prima Vista ajal esinesin Pärnus koos hunniku naispoeetidega, kes on vaimses plaanis nagu pesus kokkutõmbunud Doris Karevad. Kareva ise oli loomulikult oma koeraga seal ja kõik need „poetessid” flirtisid tema koeraga. See oli selline sotsiaalne flirt. Keegi otseselt Kareva ette lipitsema ei läinud, aga koer sai selle lipitsemise täiega. Irvitasin ja pärast kirjutasin novelli sellest, kuidas Vladimir Majakovski sünnib uuesti Doris Kareva koerana ja peab seda sotsiaalset pugevat oomegapoeetide jama taluma. See näide peaks seletama nii mõndagi.

— Kes su lemmikautorid on? Mõjutajad?

— Olen nüüd lakooniline – kogu Vene kirjandus 18. sajandist nüüdisajani. Muide, paljud tekstid, mida olen kirjutanud, ongi algul venekeelsena mõeldud. Tunnen suurt ja sügavat austust kogu vene kultuuri vastu, mis ilmselt paneb mind neid keskpärastest eesti talupoegadest autoreid veel rohkem põlgama.

— Juhid Pärnus noortekeskust. Räägid ehk lähemalt?

— Et see oleks selge – see on lihtsalt töö, mida oskan teha, et saada raha, mis annab võimaluse kuskil elada, süüa, alkoholi, mõned vahekorrad, raamatud, mida ostan jne. See on lihtsalt töö, mida oskan. Teeks midagi muud, aga ei oska.

— Millega veel oma päevi sisustad?

— Kui on head päevad, siis vedelen, loen. Mõnikord ka kirjutan.

Kui on s…d päevad, pean tegema asju nagu töö. Häid päevi on kahjuks/õnneks vähe. Enamik aega on s…d päevad. Aga nad on võimalikust s…st kõige paremad s…d päevad.

— Biograafilist – millal sündisid? Kus koolis käisid?

— Sündisin, millal sündisin, ja käisin koolis, kus käisin.

— Kui sa oleksid Freud ja Toomas F. Aru lesiks su diivanil, siis mida sa talle ütleksid?

— Teate, Toomas F. Aru, jääge oma postoidipaalse introareproduktiivsuse juurde.

— Kas F sinu autorinimes tähistab tuntud ingliskeelset sidesõna?

— Ei. Olen katoliku kiriku liige ja F minu nimes on saadud Assisi Püha Franciscuse järgi. Minu täisnimi on Toomas Franciscus Aru.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid