AIN AAVIKSOO: Tervis algab inimese väärtustamisest

Vii­ma­se kümne aas­ta jook­sul on kesk­mi­ne elui­ga jõud­salt pi­ke­ne­nud ja Ees­ti rah­vas elab prae­gu kauem kui ku­na­gi va­rem.

Kuid ome­ti on meie ter­vi­sen­äi­ta­jad võrrel­da­vad are­ne­nud rii­ki­de roh­kem kui 20 aas­ta ta­gu­se aja­ga. 2007. aas­tal oli Ees­ti ini­mes­te sünni­mo­men­dil eel­da­tav elui­ga 73 aas­tat: mees­tel vei­di üle 67 ja nais­tel pea 79 aas­tat. Soo­me me­hed olid sa­mal ta­se­mel 1975. aas­tal ja nai­sed 1984. aas­tal. Vaa­ta­ma­ta vii­ma­se viie aas­ta suu­re­le spur­di­le on ko­gu taa­si­se­seis­vu­sa­ja jook­sul ülejää­nud rii­gid Ees­til eest ära lii­ku­nud.

Ela­ni­ku koh­ta 5000 dol­la­rist suu­re­ma SKT pu­hul kaob ma­jan­dus­li­ku jõuku­se ja kesk­mi­se eel­da­ta­va eluea va­helt ühe­ne seos. Ees­ti oma 20 000 dol­la­ri­ga ela­ni­ku koh­ta on kau­gelt üle­ta­nud ta­se­me, kus me­haa­ni­li­ne jõuku­se kasv au­to­maat­selt pi­ken­daks elui­ga. Pi­gem on küsi­mus üksi­ki­si­ku­te ja ühis­kon­na va­li­ku­tes.

See­ga võiks ter­vi­se ja ma­jan­du­se seos­te pu­hul hoo­pis hu­vi­ta­vam ol­la vas­tu­pi­di­ne seos: kui pal­ju mõju­tab rah­vas­ti­ku ter­vis oma­kor­da ühis­kon­na ma­jan­dusa­ren­gut. Mõni aas­ta ta­ga­si Pra­xi­se osa­lu­sel teh­tud uu­ring näi­tas, et su­re­must igal aas­tal 3% vä­hen­da­des jõuak­si­me Soo­me prae­gu­se­le ta­se­me­le 2025. aas­taks ning po­tent­siaal­selt võiks si­se­ma­jan­du­se ko­gu­too­dang iga ela­ni­ku koh­ta ol­la 30% suu­rem, võrrel­des sel­le­ga, kui su­re­mus jääks prae­gu­se­le ta­se­me­le. See on jõuko­ha­ne, kuid ei juh­tu isee­ne­sest.

Vilets tervis on arengupidur

Lää­ne-Eu­roo­pa rii­ki­des muu­tus suh­tu­mi­ne ini­me­lus­se um­bes 1960. aas­ta­tel. Pi­si­ta­sa pa­ra­nes in­di­vi­duaal­ne ter­vi­sek­äi­tu­mi­ne ja ühis­kond ter­vi­ku­na oma ot­sus­te­ga soo­dus­tas se­da. Näi­teks aren­da­ti kõigi­le kät­te­saa­da­vaid kva­li­teet­seid ter­vis­hoiu­tee­nu­seid, au­to­de­le esi­ta­ti kõrged ohu­tusnõuded, ot­sus­ta­mi­sel ha­ka­ti kri­tee­riu­mi­na ar­ves­ta­ma mõju ter­vi­se­le, alus­ta­ti ter­vi­se­tead­lik­ku­se tead­lik­ku mõju­ta­mist, vä­hen­da­ti elu­kesk­kon­na oh­te ja soo­dus­ta­ti pla­nee­rin­gu­te­ga ter­vis­lik­ku elu­vii­si, loo­di võima­lu­sed vää­ri­kalt va­na­ne­da ja sur­ra­gi. Pa­ral­leel­selt hak­kas kä­ri­se­ma ka ter­vi­selõhe ida ja lää­ne va­hel.

Aga te küsi­ge Ees­ti noor­telt, kui kaua nad soo­vi­vad ela­da, ja põhju­seid, miks ho­ri­sont lõpeb 60, heal ju­hul 65 aas­ta juu­res. Vaa­da­tes ter­ve­na ela­tud aas­taid, on sel­li­ne hin­nang va­nas eas ela­ta­va elu vä­he­se­le väär­tu­se­le täies­ti mõis­te­tav. Kui me­hed su­re­vad va­ra­kult en­ne pen­sio­ni­le jää­mist, siis nai­sed pea­vad küll kauem vas­tu, kuid nen­de elu-kva­li­teet ei ole ah­vat­lev.

Nii na­gu meie ma­dal toot­lik­kus on pu­de­li­kae­laks ma­jan­du­se are­ne­nud rii­ki­de ta­se­me­le jä­re­leai­ta­mi­sel, nõnda­sa­mu­ti ta­kis­tab oma ini­mes­tes­se priis­kav suh­tu­mi­ne rah­vas­ti­ku ter­vi­se eden­da­mist. Ei ole va­het, kas suu­da­me lühi­ke­se eba­loo­mu­li­ku ma­jan­dus­kas­vu tin­gi­mus­tes sün-ni­ta­mist pre­mee­ri­des saa­da juur­de paar või paar­sa­da last aas­tas. Ees­ti rah­vas võidab sel­lest ai­nult siis, kui kõik need lap­sed saa­vad are­ne­da vas­ta­valt oma võime­te­le pa­ri­mais võima­li­kes tin­gi­mus­tes. Ku­ni ele­men­taar­ne ter­vis­lik toi­tu­mi­ne ja spor­di- või lau­lu­rin­gis käi­mi­ne sõltub va­ne­ma ra­ha­ko­tist, ku­ni me kon­ku­ree­ri­me ede­ta­be­li­tes esi­koh­ta­de pä­rast trau­ma­de ning ene­se­tap­pu­des huk­ku­nud las­te ja noor­te või koo­list­res­si ja pur­ju­ta­mi­se poo­lest, ei saa jut­tu las­te väär­tus­ta­mi­sest tõsi­selt võtta.

Loo­tu­se­kiirt on mär­ga­ta noor­te ter­vi­sek­äi­tu­mi­se rat­sio­naal­se­maks muu­tu­mi­ses, näi­teks ris­ki­tak­se vä­hem sek­suaal-k­äi­tu­mi­ses ning ise­gi al­ko­ho­li ja tu­ba­ka tar­vi­ta­mi­se kasv on pi­dur­du­nud. Ome­ti ei saa meid ühe­gi näi­ta­ja poo­lest sea­da ees­ku­juks ja ko­ha­ti on prob­lee­mid vä­ga tõsi­sed. Ees­ti noo­red alus­ta­vad kõige va­rem pur­ju­ta­mist ning tu­ba­ka ja nar­koo­ti­ku­mi­de ka­su­ta­mist ehk üld­se ris­kee­ri­vat käi­tu­mist. Ent käi­tu­mis­mal­li­de va­ra­se ku­ju­ne­mi­se ja nen­de täis­kas­va­nueas püsi­mi­se va­hel va­lit­seb ti­he seos, mistõttu tu­leb meil tu­le­vi­kus te­ge­le­da süga­va­malt juur­du­nud prob­lee­mi­de­ga.

Ter­vi­se­ka­du jao­tub Ees­tis vä­ga ebaüht­la­selt ja ter­vi­se tõttu kao­ta­tud aas­ta­te ta­ga­sivõit­mi­ne on Ees­ti rii­gi kest­mi­se ja aren­gu ta­ga­mi­sel suu­rim ka­su­ta­ma­ta po­tent­siaal. See­juu­res tun­dub aru­kas, et 21. sa­jan­di Eu­roo­pas ka­su­ta­tak­se ini­mes­te ter­vi­sek­äi­tu­mi­se mo­ti­vee­ri­mi­seks ena­mat kui loo­tust rik­kaks saa­da või hir­mu vae­seks jää­da. Eri­ti mõis­te­tav peaks see ole­ma las­te ja noor­te pu­hul. Rah­va kest­mi­ne on võist­lus, kus fi­ni‰is­se pea­vad jõud­ma kõik, mit­te vaid kõige vä­le­da­mad. On fakt, et kõik ela­ni­kud ei ma­hu ku­na­gi ühis­kon­na jõuka­ma 50% hul­ka. Sel­li­sel ju­hul ei saa kui­da­gi ol­la eda­si­viiv po­lii­ti­ka, mis eel­dab hea ter­vi­se säi­li­ta­mi­seks sin­na kuu­lu­mist. Me ei saa ol­la üht­vii­si vae­sed või jõukad, kuid mõnus on mõel­da, et ini­me­seks ole­mi­ne ja see­juu­res hea ter­vis on võrdväär­selt olu­li­ne igaühe pu­hul.

Võrdväärne mõõdupuu

Pa­kun väl­ja, et Ees­ti rah­va kest­mis­se tõsi­selt võeta­va suh­tu­mi­se mõõdu­puuks ol­gu suh­tu­mi­ne las­te ter­vi­ses­se ja elukva­li­tee­ti. Elu väär­tus­ta­mi­ne sel­lel pe­rioo­dil, mil sõltu­vus ülejää­nud ühis­kon­nast on vaiel­da­ma­tu, võiks ot­sus­te kaa­lu­mi­sel ol­la ma­jan­dus­li­ku mõju­ga võrdväär­seks kri­tee­riu­miks. Ühis­kond, kes vas­tu­tab ini­me­seks kas­va­mi­se eest, al­gab pe­rest, jät­kub naab­ri ja kaas­kond­las­te­ga iga-päe­vae­lu sei­ka­des ning hõlmab kind­las­ti kõiki eri ins­ti­tut­sioo­ni­des­se põhiõigus­te kait­se­le va­li­tud ot­sus­ta­jaid.

Väi­dan, et kui muu­da­me sii­ralt suh­tu­mist meie las­te ter­vi­ses­se, muu­tub see ka kõigis üle-jää­nud vald­kon­da­des, kan­du­des üle va­nae­ma­de­le ja -isa­de­le, töö­ta­ja­te­le ja töö­tui­le, ko­duaia ning lin­na­kesk­kon­na ku­jun­da­mi­se­le, kul­tuu­ri­le ja va­lit­se­mi­se­le. Vas­tu­pi­di­ses­se usun ma pal­ju vä­hem.