Mul jääb hing kin­ni ai­nuüksi sää­ra­se­le külma­le mõel­des, aga Tom­to­ri las­te­le ei tä­hen­da sel­li­ne külm mi­da­gi. „Kui kool ära jääb, män­gi­vad noo­re­mad lap­sed mui­du­gi õues, kes neid suu­dab toas kin­ni hoi­da,” nae­rab Tom­to­ri koo­li tee­ne­li­ne õpe­ta­ja Ma­ria Bo­ja­ro­va. Lap­sed tõmba­vad sal­li üle ni­na ja põske­de, mi­tu paa­ri soo­je põdra­na­hast pükse jal­ga ja tao­vad õues ho­kit või män­gi­vad lai­ka­de­ga.

Kol­me tu­han­de ela­ni­ku­ga Tom­to­ri koo­li õpe­ta­ja­te­toas rip­pu­va ta­be­li jär­gi oli märt­si lõpu sei­su­ga sel aas­tal koo­lis kok­ku 16 külmapüha. Kus­juu­res jaa­nua­ris oli ter­ve nä­dal, mil lap­sed külma tõttu üld­se koo­lis ei käi­nud. 

Esi­me­ne ku­ni viies klas­si ei pea Tom­to­ris koo­li tu­le­ma, kui külma on mii­nus 52. Kui külma on kaks kraa­di roh­kem, võivad ko­ju jää­da ka ku­ni ühek­san­da klas­si õpi­la­sed. 10. ja 11. klas­sis jää­vad tun­nid ära, kui külm lan­geb 56 kraa­di­ni.

Üle 50 aas­ta Tom­to­ris ela­nud eveen Tat­ja­na Baiševa rää­gib, et las­teaia koh­ta külmapühad ei keh­ti, sest va­ne­mad pea­vad tööl käi­ma ka kõige kan­ge­ma külma­ga ja lap­sed tu­leb ju ku­hu­gi hoi­da viia. Nii­siis pa­ki­vad va­ne­mad ti­ted na­gu komp­sud kok­ku ja vii­vad las­teae­da.

Sel­le aas­ta jaa­nua­ris oli Tom­to­ris 65 kraa­di külma. „E­ga me siis toas ei is­tu­nud, sest tööd on va­ja ik­ka te­ha, ra­ha peab ju tee­ni­ma,” rää­gib Tat­ja­na. „Vaat su­vel, kui on li­gi 30 kraa­di soo­ja, siis is­tu­me toas ja väl­ja eri­ti ei ta­ha.” Tom­to­ris on aas­ta ma­da­lai­ma ja kõrgei­ma tem­pe­ra­tuu­ri va­he üle sa­ja kraa­di!

In­dia-suu­ru­se, aga Ees­tist rah­vaar­vult väik­se­ma Sah­ha idao­sas asuv Oim­ja­ko­ni uluss (nii kut­su­tak­se seal ra­joo­ne) on maail­ma kõige külmem ini­mes­te asus­ta­tud paik. Maail­ma ab­so­luut­ne külma­poo­lus on mui­du­gi Vos­to­ki jaam An­tark­ti­kas (1983. aas­tal mõõde­ti seal külma 89 kraa­di), aga seal ei ela ala­li­selt ini­me­si. Oim­ja­ko­nis elab.

Amet­li­ke re­kor­di­te­ga ja amet­li­ku re­kor­di­ko­ha­ga on vei­di se­ga­sed lood. Ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se, Bo­ro­gons­ki nas­le­g’i (meie mõis­tes vald) and­me­tel tões­tas tead­la­ne Ser­gei Ob­rutšev 1926. aas­tal Tom­to­ri asu­las, et siin kan­dis asub külma­ku­nin­ga elu­paik. Ob­rutšev tõi väl­ja ka re­kordar­vu – 71,2 kraa­di al­la nul­li, mis on prae­gu kõige roh­kem käi­be­lo­lev tem­pe­ra­tuur külma­poo­lu­se kir­jel­da­mi­seks. Te­ge­li­kult Ob­rutšev se­da ei mõõtnud, vaid mää­ras ar­ves­tus­li­kult eba-täp­se­te apa­raa­ti­de­ga.

Amet­li­kult ja tead­las­te abi­ga fik­see­ri­tult mõõde­ti kõige ma­da­lam tem­pe­ra­tuur 1933. aas­ta veeb­rua­ris – mii­nus 67 kraa­di. See mõõde­ti 40 ki­lo­meet­rit eemal Oim­ja­ko­ni külas.

Naabrite monumendisõda

Nii Tom­tor kui ka Oim­ja­kon pea­vad en­nast külma­poo­lu­seks. Mõle­mad asu­lad on püsti­ta­nud ka vas­ta­va mo­nu­men­di. Maail­mas ni­me­ta­tak­se üldi­selt külma­poo­lu­se­na Oim­ja­ko­ni, aga va­het te­ge­li­kult po­le, si­su­li­selt on te­ge­mist sa­ma kan­di­ga.

Kui ma lep­pi­sin kok­ku oma sõitu Tom­to­ri, siis uu­ri­sin ko­ha­li­kelt, kas märt­si tei­sel poo­lel on veel pii­sa­valt külm. 30–40 mii­nusk­raa­di tu­leb va­balt ära, lu­ba­sid nad. See so­bis, sest 50 kraa­dist külmem oleks ol­nud kui­da­gi eh­ma­tav esi­me­seks kor­raks.

Seetõttu olin vä­ga pet­tu­nud, kui nä­dal ta­ga­si Tom­to­ri saa­bu­des pais­tis soe päi­ke ja külma oli kõigest ka­hek­sa kraa­di. Se­da enam, et eel­mi­ne päev oli 500 ki­lo­meet­rit ee­mal mii­nus 35 kraa­di ja jõud­sin üle ela­da oma elu kõige pa­ka­se­se­ma päe­va.

Ko­ha­li­ku ad­mi­nist­rat­sioo­ni noor juht Alek­sei Vi­no­ku­rov laiu­tab süüdlas­li­kult nae­ra­ta­des kä­si ja rää­gib, et sel­li­ne ano­maal­selt soe ilm püsib ju­ba nä­dal ae­ga. „Kümme aas­tat po­le sel ajal nii soo­ja il­ma ol­nud, see on mei­le­gi har­ju­ma­tu,” ütleb ta. Ko­ha­li­kud käi­vad ju­ba rin­gi pal­jakä­si ja hõlmad eest lah­ti. Neil on pa­lav na­gu loo­maias hüljes­tel soo­jal tal­vel.

Igap­äe­va­sel elul po­le Tom­to­ris vi­ga­gi, kui­gi ühe­kor­ru­se­li­sed elu­ma­jad pais­ta­vad kõik ole­vat ehi­ta­tud vä­he­malt 20–30 aas­tat ta­ga­si. Soo­ja­ga neil tal­vel mu­ret po­le, sest kõigis ma­ja­des on keskküte. Sel­le eest hoo­lit­ses ju­ba Nõuko­gu­de võim. Kat­la­ma­ja köe­tak­se söe­ga, mil­le tal­ve­va­ru la­seb su­vel Ka­ma­zi­de­ga ko­ha­le ve­da­da riik.

Suu­rim prob­leem ko­ha­li­ke­le on lii­ku­mapää­se­mi­ne. Tom­tor asub Sah­ha pea­lin­nast Ja­kuts­kist 1550 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel (!) ning teed po­le just kõige pa­re­mad. Vä­he­malt kaks pik­ka päe­va sõitu tu­leb ära. Ulus­si kes­ku­ses­se Ust-Ne­ras­se on 600 ki­lo­meet­rit, kuid ae­ga võtab see sõit ko­gu päe­va. Et pa­re­mi­ni aru saa­da – külma­poo­lu­se­na kuul­saks saa­nud ra­joon on pin­da­lalt kaks Ees­tit!

Kesk-Soomega sama kõrgel

•• Külmapoolus Oimjakon ei asu teisel pool polaarjoont nagu võiks arvata, vaid Kesk-Soomega samal laiuskraadil. Miks seal siis nii erakordselt külm on?

•• Põhjuseks on reljeefne eripära. Oimjakoni ja Tomtori asulad asuvad üle kahekilomeetriste mägede vahel suures orus, nii-öelda katlas.

•• Talvel on seal ookeanidest kaugel asuvas katlas püsivalt kõrgrõhkkond, mis saabub talve hakul Mongoolia kohalt. Soojemad tsüklonid lihtsalt ei jõua sinna mägede vahele katlasse.

•• Tänu sellele, et külmapoolus asub suures orus, ei ole seal tuult. Kujutage ette seda õudust, kui miinus 50 kraadiga puhuks veel tuul 20 meetrit sekundis!

•• Lumi tuleb seal kandis maha juba oktoobri algul ja sulab tavaliselt alles mais. Aastane keskmine õhutemperatuur on miinus 16 kraadi.