Viis dokumentaalfilmi kahe plaadi peal kuuluvad sellesse osasse maailma filmiloost, mis algas, kui Robert J. Flaherty filmis aastal 1922 inuit Nanooki elamist, nagu see tollal oli. Filmikaamera abil on võimalik jäädvustada keelt ja traditsioone, tavasid, tantse, laule ja ornamente.

„Lennart Meri oli esimene, kes hakkas filmima Siberi rahvaste juures. Sellest on tänaseks välja kasvanud päris tugev traditsioon. Tema tegi esimese sammu, näitas ära, et see on võimalik, ja et see huvitab ka vaatajat,” annab filmi juurde käivas bukletis teada nüüdisaja visuaalantropoloog Liivo Niglas.

„Eesti film 100” projektijuhi Annika Koppeli sõnul kerkis Lennart Meri dokfilmide taastamise  mõte aastal 2003. Töö läks lahti hiljem. Inimeste hulk, keda „Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia” väljaandmine haaras, on kümneid. Tehtud töö on tohutu suur.

Kulla väärtusega

Viis tõsielufilmi tuletavad meelde aega, mil need tehti ja kui neil oli suur poliitiline tähendus. Rahvused ja nende esindajad kerkivad filmikaadrites teravalt esile oma individuaalsete piirjoontega, jäädvustatuna filmilindile kui fotograafiline reaalsus. Laulud-tantsud ja rahvarõivaste mustrid jutustavad neis filmides tuhandete aastate taguseid lugusid, filmikaadrist paistavad sügavad traditsioonid. Abstraktne teooria olendist nimega Homo sovieticus muutub selle kõrval haledaks.

Aja muutudes muutuvad tähendused. Ent „Veelinnurahvas” jäädvustatud viimane kamassi keele rääkija Klavdia Plotnikova jääbki viimaseks selle rahva esindajaks. See, kadumise sõnum kõnetab inimest praegugi.

Antropoloogiafilmid on erilised teosed. Kui tavaliselt muutub pärast montaaži lõppu ülejäänud must materjal kasutuks rämpsuks, siis näiteks „Veelinnurahvast” ja „Linnutee tuultest” üle jäänud tuhanded filmimeetrid on omandanud kulla hinna.

Kindel see, et eri filmiarhiivides peituv Lennart Meri filmimaterjal kerkib taas päevakorrale, kui asi puudutab soome-ugri rahvaid ja nende kultuuripärandit. Tõestusteks film „Šamaan”, mis sai kokku pandud „Linnutee tuulte” jääkidest.