— Millal teie kuulsite esimest korda Ristikivi päevikutest ja saite nendega tutvuda?

— Lugesin 1989. aastal läbi kogu Ristikivi loomingu ja selle, mis tema kohta kirjutatud oli. Bernard Kangro oli Ristikivi päevikut tsiteerinud juba oma 1986. aastal ilmunud essees „Mõrsjaliniku” sünniloost. Seal äratas tähelepanu päevikute olemasolu fakt. Sellest, et need asuvad Stockholmis Balti arhiivis, kuulsin esmakordselt 1990. aastal, kui Balti arhiivi juhataja ja luuletaja Kalju Lepik käis esimest korda Eestis Juhan Liivi luuleauhinda vastu võtmas. Päevikute koopiaid nägin esmakordselt samuti Kalju Lepiku juures kodus. Esimesena käis neid arhiivis lugemas Eesti kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus 2002. aastal, koopiad loovutasid Asta ja Aino Lepik kirjandusmuuseumile 2005. aasta sügisel kindla sooviga, et otsiksin sobiva kirjastuse.

Tahaksin õiendada ära ka kes teab kust Eesti ajakirjandusse jõudnud veidi eksitava sõnastuse. Ma ei ütleks, et päevikud olid „keelu all” ja nüüd järsku vabanesid. Aga kuna need sisaldasid küllaltki palju isiklikku materjali nii Ristikivi kui ka teiste kohta, siis otsustas arhiivi juhatus nendega tutvumist mõneks ajaks piirata. Siis oli möödunud 25 aastat Ristikivi surmast. See on loomulik.

— Kas päevikute väljaandmisele eelnes ka asjaosaliste teatud kahtlusi-kõhklusi?

— Päevikute valdajate soov oli kindel, pealegi annab päevik meile märku, et see polnud kirjutatud üksnes enese tarbeks. Esmakordse lugemise järel arvasin, et tuleks avaldada valik, kuigi seda oleks olnud raske teha. Marek Tamm tutvus juba arvutisse sisestatud päeviku tekstiga ja tegi ettepaneku, et Varrak annaks need välja täies mahus. Kõhklusi põhjustas esialgu päeviku kohati argine ja üksluine toon, mitte mingid väga isiklikud asjad. Mingil hetkel hakkasid korduvad teemad kõlama refräänina, tekkis justkui poeetiline efekt, mis aastast aastasse ka varieerub. Toimetamise käigus enam igav ei hakanud.

Mis puutub kommentaaridesse, siis ühte köitesse surutud päeviku suur maht palju lisada ei lubanud. Isikulooliste seikade lahtiseletamine, nii ahvatlev kui see ka olekski, paisutanuks köidet ja jääb tulevase biograafi teha.  

— Emotsioonidest, mida Ristikivi oma päevikutes kirjeldab, on kesksel kohal hirm. On see abstraktne tunne, mis oli tingitud tema neurootilisusest, või oli tal kui pagulasel, loojal, kirjanikul tõepoolest midagi karta?

— Paljud argised asjad ja ametiasjus suhtlemine olid Ristikivile tülikad, ta hindas privaatsust ja usaldas kitsast sõprade ringi. Hirmu tekitasid vahest kõige enam terviseprobleemid ja oht kaotada väheseid sõpru. Näiteks mõjus talle väga rusuvalt sõbra ja mõttekaaslase etnoloog Eerik Laidi ootamatu surm. Enese Rootsi ühiskonnas võõrana tajumine tekitas tüdimust ja alaväärsust. Sellist hirmu, et keegi tuleks teda vägisi okupeeritud kodumaale viima või midagi sellist, ta pagulasena küll vaevalt tundis.

— Kas ka tema sõbrad-tuttavad nägid teda peaasjalikult sellisena?

— Olen rääkinud päris palju tema sõpradega, eelkõige kirjanike ja nende perekondadega. Ristikivi oli nende jaoks delikaatne vaikne vaatleja, aga seltskonnas vaimukas vestleja, kelle sõnal oli kaalu. Oma siseelu ta pigem varjas, päritolust ja vaesest lapsepõlvest talle rääkida ei meeldinud. Argised asjad võisid teda ilmselt üsna lihtsalt rööpast välja viia, aga vaevalt ta sellel välja paista laskis. Elas sissepoole ja kirjutas õhtul päevikusse.

— Ristikivi tegi palgatööd kindlustus- ja haigekassa ametnikuna. Päevikutest võib lugeda, kui ebameeldiv see talle puhuti oli. Kas Ristikivi võiks olla näide sellest, kuivõrd oluline oleks loomingulisele inimesele tagada teatud materiaalne sõltumatus?

— Ristikivi oli kirjanik ametnikuelu kiuste ja küllap see vastuolu sõi kõvasti tema tervist. Kirjanik Arvo Mägi abikaasa Liidia, kes, nagu päevikustki võib lugeda, soovitas ja kirjutas arstina Ristikivile mitmesuguseid ravimeid, on mulle korduvalt rääkinud, et Ristikivi pidanuks elama palju kauem. Ta ei jõudnud saada 65-aastasekski! Ja 45-selt kurdab päevikus pidevalt tervisehädade üle.

Ristikivi põhisissetulek oligi palgatöö, autoritasusid maksti läbimüügi paarilt tuhandelt eksemplarilt aastate jooksul ja aktiivsemal perioodil võimaldas see ette võtta mõne reisi. Kultuurkapitali moodi tugistruktuurid paguluses puudusid ja auhinnaraha oli suhteliselt napp. Ristikivi on hea näide sellest, et kui on riik ning endast ja oma kultuurist lugu pidav rahvas, siis peab ta oma suured loojad õigel ajal ära tundma, toetama neid. Et nad ei sureks ülekohtuselt vara.  

— Mis on teie meelest see jõud, mis peaks selle teksti juurde juhtima tavalugeja (peale loomuliku uudishimu)?

— Mulle näib, et maailmas ja meilgi kirjutatakse ja loetakse uuemal ajal järjest rohkem isikuloolisi teoseid – biograafiaid, mälestusi, päevaraamatuid, kirju jne – kui n-ö puhast fiktsiooni ehk kirjandust kirjanduse pärast, mis on rohkem gurmaanidele. Ristikivi päevaraamat peaks ühelt poolt sobima sellesse 200–300 omaeluloolise koega raamatu hulka, mis 2008. aastal Eestis ilmusid. Teiselt poolt aga – valides Ristikivi päevaraamatu, on lugejal võimalik osa saada ühe meie suurema kirjaniku rännakust, olla temaga vaimus koos. See peaks ülendama hinge.

Raamat

„Päevaraamat”

Karl Ristikivi

•• Varrak

Päevik

Kirjeldab aastaid

1957–1968

•• Lugejate ette on jõudnud Karl Ristikivi (1912–1977) päevik aastaist 1957–1968. Ristikivi varasem päevik, mis katab ajavahemikku 23. oktoobrist 1941 kuni 19. jaanuarini 1944, on ilmunud kirjandusmuuseumi allikmaterjalide sarjas „Litteraria” 17. vihuna aastal 2000 (koostanud ja kommenteerinud Rutt Hinrikus).

•• Nüüd ilmunud päevikust on lõike kasutanud Bernard Kangro oma essees „Ristikivi „Mõrsjaliniku” sünniloost” (esmatrükk Tulimuld 1986, nr 4).

•• Toimetas Janika Kronberg