Ilmus mahukaim Boris Bernsteini kunstikäsitlus
Teist nii suure rahvusvahelise kaliibriga kunstiteoreetikut kui Boris Bernstein pole Eestis elanud. Ent kuna Bernstein kolis pianistist abikaasa Friedaga 1995. aastal Californiasse tütre juurde ja pole pärast seda Eestis käinud, on juba terve põlvkond kunstiteadlasi kasvanud ilma temata.
Mul on au tutvustada Bernsteini ja tema raamatut ka seepärast, et ta oli minu doktoritöö juhendaja. Boris Bernstein sündis 1924. aastal Odessas õpetajate perekonnas. 1942–1943 õppis ta Tomskisse evakueeritud Leningradi sõjakoolis. 1951. aastal lõpetas ta Leningradi ülikooli kunstiajaloo erialal. Seejärel koliti Tallinna, ilmselt samal põhjusel nagu Juri Lotmangi. Leningradis algas juutide eemaldamine juhtivatelt kohtadelt ja karjääri oli raske teha. Eestis midagi sarnast ei olnud ja paljud juudid tulid Tallinna. Nii sai Bernsteinist ERKI õppejõud, sellel kohal oli ta kuni Eestist lahkumiseni. Ajal, mil ta elas juba Californias, valiti ta Tallinna kunstiülikooli audoktoriks.
Ekskursid läbi kunstiajaloo
Kohe pärast Eestisse tulemist hakkas ta aktiivselt kirjutama kunstikriitilisi artikleid. Kuna oli Stalini aeg, kumas ametlik kunstipoliitika läbi ka Bernsteini lugudest. Muutunud tingimustes tegi ta kiirelt korrektuuri. Kokku on talt ilmunud 23 raamatut ja albumit näiteks sellistest kunstnikest nagu Aino Bach, Ilmar Torn, Peeter Ulas ja Nikolai Kormašov. Bernsteinist sai kogu N Liidus tunnustatud teoreetik, kuid tema töid on avaldatud ka saksa, inglise, hispaania, poola, läti, leedu, slovaki, ungari, gruusia ja armeenia keeles. Kirjutamist jätkab tänavu 85-aastaseks saav vanameister siiani. Kuna tal on säilinud head sõprussidemed Moskva kolleegidega, on talt ilmunud uurimusi ka Venemaal.
Oma kogumiku „Visuaalne kujund ja kunstimaailm. Ajaloo polüfoonia” sissejuhatuses ütleb Boris Bernstein, et mõte sellise raamatu kirjutamiseks tuli tal juba 1980. aastatel kultuuriajaloole pühendatud uurimuse autorite kollektiivis osaledes. Kuna maht oli piiratud, jäi tal materjali kõvasti üle. Nüüd on tal olnud piisavalt aega omaette raamatu kokkupanemiseks. Juba sissejuhatuses arutleb autor kunsti mõiste üle, muu hulgas ka selle üle, miks nimetatakse kunstiks vanemate kultuuride loomingut, kus sellist mõistetki polnud. Järgneb elegantne käik läbi kunstiajaloo alates Egiptuse kunstist, antiigist ja keskaja kunstist lõpetades Aafrika kunsti ja Marcel Duchampiga. Keskaja kunsti käsitluses ilmutab autor väga head eksegeetilist piiblitundmist. Mõistagi pole talle võõras ka moodsa kunsti problemaatika. Kõigest ei jõua siin jutustada, kuid võib öelda, et selle raamatuga on Bernstein püstitanud endale monumendi.
