Ajaloo tekkimine: kust pärinevad soomeugrilased
Ajaloolane David Vseviov pidas kunagi „Ööülikoolis” loengu teemal „Ajalugu kui nauding”. Lühidalt kokku võttes oli Vseviovi loengu sisuks tõdemus, et füüsikust või matemaatikust on erakordselt keeruline targem olla. Aga ajaloolasest on kirjeldamatult lihtne targem olla. Sest erinevalt füüsika- või matemaatikareeglitest saab igaüks ajaloos alati valida ja, miks mitte, tagantjärele tark olla. Ühte tõde pole olemas ja ajalugu on täpselt selle inimese oma, kes sellest parasjagu räägib. Arvestades kas või meie lähimineviku sündmusi, peaks see nüüdseks juba kõigile selge olema.
Mul puudub igasugune info, kas varalahkunud Enn Haabsaar kunagi Vseviovi sellekohaseid mõtteavaldusi kuulis, aga kindlalt võib öelda, et Haabsaar oli inimene, kes oskas ajaloost rõõmu tunda, et oma ilmselgelt laialdastele teadmistele tuginedes kokku kirjutada meie uhke ajalugu sellisel kujul, nagu me seda ehk varem ei teadnud. Ja ta teeb seda kõike hirmuäratava tihedusega. Haabsaar sobitab ajaloomosaiigist kokku sündmusi ja tulistab fakte juba terminoloogia lahtiseletamisel tihedamalt, kui Hollywoodi märulis lendab püssikuule.
Ajalugu algab nimest?
„Soome-ugri saamine” on parasjagu varvastele astuv teos, mis võib oma tõsiteadusliku esitusviisiga turri ajada ilmselt mõnegi akadeemilise ajaloolase. Haabsaar lammutab, sõnastab ümber, loob uusi termineid ja konstrueerib seejärel ajaloo uuesti. Sest eri aegadel on palju asju valesti mõistetud või üldse tähelepanuta jäetud.
Nii pole Haabsaare jaoks olemas isegi soome-ugri mõistet. Kuna tegemist olevat liiga laia konstruktsiooniga, mis katab ajalooliselt liiga palju kultuure, eelistab autor kasutada hoopis nimetust merjaugrilased.
Edasi tulevad mängu sumerid, sümboolika, keeleteadus, kraniomeetria ja arvude maailm. Mismoodi asjad kunagi on võinud olla, sellele leiab Haabsaar tõestusi nii Guinea pea-küttide, Noa heade poegade nimedest kui ka Aleuutidelt.
Autori tunnustuseks tuleb öelda, et ta ei pretendeeri absoluutsele tõele. Nagu ta isegi tunnistab, paljude sõnade, nähtuste või sümbolite päritolu tuletamiseks puudub lihtsalt veel vajalik teaduslik metodoloogia. Ent autor ütleb: „Edasi viivad interdistsiplinaarsed arutelud, mis ei ole meelepärased teadlastele, kel puudub erapooletu huvi, kes ei valda teemat üldisemas kontekstis.” Seega tuleb tunnustada Haabsaare julgust oma väidetega siiski välja tulla, kuna mitme puhul nendib ta isegi, et need on raskesti, kui üldse tõestatavad.
Mõnede esoteerikute, hipide ja isemõtlejate seas levis kunagi legend sellest, et kuskil Tiibetis (loomulikult väga raskesti ligipääsetavas kohas) olevat üks klooster ja seal kloostris üks raamat, kus on sees vastused kõikidele küsimustele, mis tekkida võivad.
Haabsaare teos jääbki ilmselt selle ja tõsiteaduse piirimaile. Siin on kohti ja seoseid, mille peale ajaloolane noogutaks nõustuvalt, siin on tummisel kujul fantaasiamängu harrastus-ajaloolastele ja ma ei imestaks sugugi, kui raamatust kujuneks omamoodi alustekst uutele rahvusromantikutele, kellele raamat annab põhjuse öelda: ugrilane nuuskas Euroopas nina ammu enne seda, kui praeguste suurrahvaste esivanemad kagu poolt arglikult praeguse Ukraina tasandikele lähenesid.
Seoste otsimise laia haarde poolest võiks „Soome-ugri saamist” võrrelda isegi Lennart Meri „Hõbevalgega”, kui Haabsaar oleks jõudnud ka teose ilukirjanduslikule poolele keskenduda. Sest tekst on tihe.
Raamat
Soome-ugri saamine
•• Enn Haabsaar
•• Argo, 2009
•• 463 lk, kõva köide