Aja­loo­la­ne Da­vid Vse­viov pi­das ku­na­gi „Ööüli­koo­li­s” loen­gu tee­mal „A­ja­lu­gu kui nau­din­g”. Lühi­dalt kok­ku võttes oli Vse­vio­vi loen­gu si­suks tõde­mus, et füüsi­kust või ma­te­maa­ti­kust on era­kord­selt kee­ru­li­ne tar­gem ol­la. Aga aja­loo­la­sest on kir­jel­da­ma­tult liht­ne tar­gem ol­la. Sest eri­ne­valt füüsi­ka- või ma­te­maa­ti­ka­reeg­li­test saab igaüks aja­loos ala­ti va­li­da ja, miks mit­te, ta­gantjä­re­le tark ol­la. Ühte tõde po­le ole­mas ja aja­lu­gu on täp­selt sel­le ini­me­se oma, kes sel­lest pa­ras­ja­gu rää­gib. Ar­ves­ta­des kas või meie lä­hi­mi­ne­vi­ku sünd­mu­si, peaks see nüüdseks ju­ba kõigi­le sel­ge ole­ma.

Mul puu­dub iga­su­gu­ne in­fo, kas va­ra­lah­ku­nud Enn Haab­saar ku­na­gi Vse­vio­vi sel­le­ko­ha­seid mõttea­val­du­si kuu­lis, aga kind­lalt võib öel­da, et Haab­saar oli ini­me­ne, kes os­kas aja­loost rõõmu tun­da, et oma ilm­sel­gelt laial­das­te­le tead­mis­te­le tu­gi­ne­des kok­ku kir­ju­ta­da meie uh­ke aja­lu­gu sel­li­sel ku­jul, na­gu me se­da ehk va­rem ei tead­nud. Ja ta teeb se­da kõike hir­muä­ra­ta­va ti­he­du­se­ga. Haab­saar so­bi­tab aja­loo­mo­saii­gist kok­ku sünd­mu­si ja tu­lis­tab fak­te ju­ba ter­mi­no­loo­gia lah­ti­se­le­ta­mi­sel ti­he­da­malt, kui Hol­ly­woo­di mä­ru­lis len­dab püssi­kuu­le.

Ajalugu algab nimest?

„Soo­me-ug­ri saa­mi­ne” on pa­ras­ja­gu var­vas­te­le as­tuv teos, mis võib oma tõsi­tea­dus­li­ku esi­tus­vii­si­ga tur­ri aja­da ilm­selt mõne­gi aka­dee­mi­li­se aja­loo­la­se. Haab­saar lam­mu­tab, sõnas­tab ümber, loob uu­si ter­mi­neid ja konst­ruee­rib seejä­rel aja­loo uues­ti. Sest eri ae­ga­del on pal­ju as­ju va­les­ti mõis­te­tud või üld­se tä­he­le­pa­nu­ta jäe­tud.

Nii po­le Haab­saa­re jaoks ole­mas ise­gi soo­me-ug­ri mõis­tet. Ku­na te­ge­mist ole­vat lii­ga laia konst­rukt­sioo­ni­ga, mis ka­tab aja­loo­li­selt lii­ga pal­ju kul­tuu­re, ee­lis­tab au­tor ka­su­ta­da hoo­pis ni­me­tust mer­jaug­ri­la­sed.

Eda­si tu­le­vad män­gu su­me­rid, sümboo­li­ka, kee­le­tea­dus, kra­nio­meet­ria ja ar­vu­de maailm. Mis­moo­di as­jad ku­na­gi on võinud ol­la, sel­le­le leiab Haab­saar tões­tu­si nii Gui­nea pea-kütti­de, Noa hea­de poe­ga­de ni­me­dest kui ka Aleuu­ti­delt.

Au­to­ri tun­nus­tu­seks tu­leb öel­da, et ta ei pre­ten­dee­ri ab­so­luut­se­le tõele. Na­gu ta ise­gi tun­nis­tab, pal­ju­de sõna­de, näh­tus­te või sümbo­li­te pä­ri­to­lu tu­le­ta­mi­seks puu­dub liht­salt veel va­ja­lik tea­dus­lik me­to­do­loo­gia. Ent au­tor ütleb: „E­da­si vii­vad in­ter­dist­sip­li­naar­sed aru­te­lud, mis ei ole mee­lepä­ra­sed tead­las­te­le, kel puu­dub era­poo­le­tu hu­vi, kes ei val­da tee­mat üldi­se­mas kon­teks­tis.” See­ga tu­leb tun­nus­ta­da Haab­saa­re jul­gust oma väi­de­te­ga siis­ki väl­ja tul­la, ku­na mit­me pu­hul nen­dib ta ise­gi, et need on ras­kes­ti, kui üld­se tões­ta­ta­vad.

Mõne­de eso­tee­ri­ku­te, hi­pi­de ja isemõtle­ja­te seas le­vis ku­na­gi le­gend sel­lest, et kus­kil Tii­be­tis (loo­mu­li­kult vä­ga ras­kes­ti li­gipää­se­ta­vas ko­has) ole­vat üks kloos­ter ja seal kloost­ris üks raa­mat, kus on sees vas­tu­sed kõiki­de­le küsi­mus­te­le, mis tek­ki­da võivad.

Haab­saa­re teos jääb­ki ilm­selt selle ja tõsi­tea­du­se pii­ri­mai­le. Siin on koh­ti ja seo­seid, mil­le pea­le aja­loo­la­ne noo­gu­taks nõus­tu­valt, siin on tum­mi­sel ku­jul fan­taa­siamän­gu har­ras­tu­s-aja­loo­las­te­le ja ma ei imes­taks su­gu­gi, kui raa­ma­tust ku­ju­neks oma­moo­di alus­tekst uu­te­le rah­vus­ro­man­ti­ku­te­le, kel­le­le raa­mat an­nab põhju­se öel­da: ug­ri­la­ne nuus­kas Eu­roo­pas ni­na am­mu en­ne se­da, kui prae­gus­te suur­rah­vas­te esi­va­ne­mad ka­gu poolt arg­li­kult prae­gu­se Uk­rai­na ta­san­di­ke­le lä­he­ne­sid.

Seos­te ot­si­mi­se laia haar­de poo­lest võiks „Soo­me-ug­ri saa­mis­t” võrrel­da ise­gi Len­nart Me­ri „Hõbe­val­ge­ga”, kui Haab­saar oleks jõud­nud ka teo­se ilu­kir­jan­dus­li­ku­le poo­le­le kes­ken­du­da. Sest tekst on ti­he.

Raamat

Soome-ugri saamine

•• Enn Haabsaar

•• Argo, 2009

•• 463 lk, kõva köide