VEIKKO MARIPUU: Suurest kriisist toob välja suur plaan
Tegelikult on vara öelda, kas üks suuremaid majanduskriise hakkab lõplikult seljataha jääma. Olukord on stabiliseerumas, kuid kaugel endisest. Samal ajal on selge, et kriis oleks võinud kujuneda palju hullemaks, arvestades, kui sügav paistis vallandunud stiihia eelmisel sügisel.
Esimeste maailmamajanduse stabiliseerumise märkide eest tuleb tänada maailma suuremate valitsuste ja keskpankade seninähtamatuid jõupingutusi. Massiivsed riiklikud abipaketid, keskpankade rahapoliitika ja finantssüsteemi kiire stabiliseerimine lõid peamised eeldused ebakindluse vähendamiseks. Tuleb tunnistada, et majanduse ergutamine avaliku sektori võla abil on võimalik vaid lühiajaliselt. Lühikeses perspektiivis pole abipakettide jätkamisele siiski häid alternatiive, neid rakendavatel valitsustel tuleb hoolikalt jälgida, et abiprogrammid tõmmataks kokku enne inflatsiooniprobleemide tekkimist.
Iseenesest ei juhtu midagi
Paraku pole kõikjal maailmas majanduse stabiliseerumisest veel selliseid märke kui näiteks USA-s või Hiinas. Nende piirkondade hulka kuulub ka Eesti. Sisenõudlust moodustavatest sektoritest sisuliselt mitte ükski – ei avaliku sektori tarbimine, eratarbimine ega investeeringud – ei näita märke, mis võiksid nad lähiajal muuta majanduse kasvumootoriks. Ka ekspordi olukord pole parem, mis viitab, et Eesti ekspordi konkurentsivõimega on kehvad lood.
Konkurentsivõime suurendamiseks on Eesti valinud kulude vähendamise tee. Et majanduse konkurentsivõime taastamine kulude vähendamise kaudu on raskem ja pikaajalisem kui üldiselt arvatakse, tuleb vältimatult tegeleda ka muude abinõudega.
Peamistest majandust mõjutavatest valdkondadest on Eesti tingimustes kõige raskem mõjutada eratarbimist: kui tööpuudus suureneb ja sissetulekud kahanevad, samal ajal kui laenumaksed ja näiteks kommunaalkulud jäävad senisele tasemele, jääb eratarbimine endiselt ebakindlaks.
Mõnevõrra paremini on võimalik suunata avaliku sektori tarbimist, kindlasti tuleb tegeleda uute rahastamisallikate leidmise ja toetamisega ning pikaajalise konkurentsivõime suurendamisega. Avaliku sektori tarbimine tõmbub tulude kahanemise tõttu veelgi kokku. Lähiaastatel muutuks see olukord vaid juhul, kui valitsus otsustaks kaasata lisaraha, sest riigivõla maht on Eestis õnneks veel väike. Olgu öeldud, et sellist sammu võiks toetada vaid tingimusel, kui sellest rahast ei kulutataks sentigi jooksvate kulude katmiseks.
Lisaraha kaasamise võimalust pakuvad laenuprogrammid mõne institutsiooniga, nagu Euroopa Investeerimispangaga või Põhjamaade Investeerimispangaga, ja riigi võlakirjade väljaandmine. Juuni keskel toimunud Leedu võlakirjaemissioon näitab, et valitsuse võlakirjade järele valitseb nõudlus hoolimata Baltimaadega seotud kartusest. Arvestades riigireitingute erinevust, oleks Eesti võlakirjade intress ka oluliselt madalam kui Leedu võlakirjadel.
Majanduse rahastamise või-malused uue erakapitaliga on võrreldes eelmise viie-kuue aastaga täielikult muutunud. Ent oodata uusi investeeringuid seni, kuni olukord Eesti konkurentsivõime ja kohanemisega on selgemaks saanud, ei saa – uute rahastamisallikate otsimisega tuleb läbimõeldult tegeleda juba nüüd.
Praegu on Eestis märgata pikaajaliste, valdkonda tundvate ostjate huvi kasvu ülevõtmistehingute vastu, tehinguid on hakanud toimuma nii kohalike kui ka välisinvestorite osavõtul. Ka maailma kapitaliturgude tehingumahud hakkavad surnud punktist tõusma. Hoolimata Baltimaade vastu tuntavast ebakindlusest saab seda olukorda ära kasutada Eestiski. Kontaktid potentsiaalsete investoritega nii kodus kui ka väljapool näitavad, et huvi tugevate ettevõtete vastu suureneb. See teeb võimalikuks mõnede riigi omanduses olevate ettevõtete osalise müügi, mõne ettevõtte puhul eelistatavalt börsil noteerimise kaudu, sest sel juhul on Eesti tugevatesse ettevõtetesse võimalik investeerida ka kohalike investoritel.
Mujal maailmas laialt kasutatavatel riskikapitali investeeringutel on Eestis veel väike osakaal. Hoolimata Arengufondi loomisest on meil seni riskikapitali tüüpi investeeringute ligimeelitamisele ja neile sobiva keskkonna loomisele riigi tasemel vähe tähelepanu pööratud. Selle poolest on Läti ja Leedu jõudnud Eestist kaugemale. Vaja on parandada riskikapitali tegevuskeskkonda, pannes reaalselt käima public-private partnership’i tüüpi koostöö ja suunates valdkonda Euroopa toetusraha.
Puudub suur plaan
Pikemale ajale mõeldes pole Eestil alternatiivi konkurentsivõime suurendamisele ja ekspordi kasvatamisele. Mõne sammuga oleme küll õigel teel: uus töölepinguseadus, maksusüsteemi kohandamine kaudsete maksude suunas, mõned uued eksporditoetuste meetmed. Kuid suur kriis nõuab suurt plaani, mida Eestil seni pole – selget ja terviklikku plaani, kuidas suunata Eesti majandus sisenõudluse alalt peamiselt ekspordisektorisse. Ka devalveerimist saab vältida üksnes suure plaani rakendamisega, eurole ülemineku kava üksi pole selleks piisavalt tõhus.
Eesti vajab tõuget, millesarnase on läbi teinud näiteks Slovakkia: palkade ja muude kulude tugev kärpimine (sealhulgas surve suletud sektori tariifide vähendamiseks), maksusoodustused efektiivsetele ja suurt lisandväärtust andvatele eksportijatele, abiprogrammid väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, infrastruktuuri ja tegevuskeskkonna parandamine. Lisaks sellele avaliku ja erasektori koostöö selleks, et tuua järgnevatel aastatel majandusse senisest oluliselt enam pangalaenudest sõltumatut investeerimisraha.
