Vastust ei oska anda maestro isegi. Ta on võrdse isuga lammutanud Bachi, mängides Jerry Lee Lewise kombel klaverit, ning pannud oma kantaadi „Ilus maa” esitamiseks 1983. aasta Tartu muusikapäevadel kokku erikoosseisu Kaseke + Alender, sest Ruja tasemest jäi tema meelest vajaka.

„Eks kõik, mis minus on, räägib korraga kaasa. Kui ma tegutsen kergemuusika raamides, siis ikkagi räägib kaasa nõudlikkus tulemuse vastu, et oleks viimistletud ja läbi mõeldud. Klassika puhul mõtlen, kuidas kuulajatel oleks meeldiv ja huvitav seda vastu võtta,” võtab elevil maestro oma kreedo kokku. Ta tunnistab, et piir kerge ja tõsise vahel tema jaoks puudub.

Too 27 aasta tagune kantaat, mille uuestisünd meid muinsuskaitsealuse interjööriga kesklinnakohvikus kokku viib, sündis pisut enne õiget aega. Rannap pakub, et omal ajal kiirelt kaleviga kaetud (sest teadagi mis vaimust kantud!) teos oleks pidanud puurist pääsema laulva revolutsiooni ajal. Kuid siis oli tema juba ammu Ameerikas ja tema looming arusaadavatel põhjustel põlu all. Kusjuures, tema sõnul, inertsist.

„Kui ma 1995. aastal tagasi tulin, siis oli juttu, et „Ilusa maa” võiks laulupeol täies mahus ette kanda. Kuid Ilmar Moss, kes oli Nõukogude ajal põhiline rokkmuusika tagakiusaja, tegi omalt poolt kõik, et seda ei juhtuks. See tal õnnestus. Seejärel pidi ette kantama katkend. Ka seda ei juhtunud. Siis hakkas tema punavõim nõrgenema ja alles 2000. aastatel kanti katkend ette.”

Rannap täpsustab, et alguses polnudki „Ilus maa” kooriteos, vaid oli kirjutatud rokkansamblile, mida toetab koor. „Ja sellisel kujul, originaali sarnaselt, kanname ta nüüd ka ette,” tõotab ta.

Kuid pidage, Kosmikud pole ju Kaseke! Rannap kehitab õlgu. Kirjutades lähtub ta ikkagi intuitsioonist ja inspiratsioonist, mitte arvestusest, kas ja kuidas pillimees loo maha mängib. „Kui nooti ei tunne, siis tuleb proovis rohkem vaeva näha.” Ja nagu tunnistab bassimees Kõmmari, on proovides põnevat pusimist ikka omajagu.

Luule inspireerib

Siit ka küsimus, kuidas Rannap tegelikult kirjutab. Teise kantaadi, kevadel Tartu muusikapäevadel ette kantud „Taeva ja maa” näitel selgitab ta: „Ma lähtun sellest, mida iga konkreetne luuletus muusikaliselt vajaks. Ma ei lähenenud ülesandele mõistusega, vaid võtsin luuletusi ette ja panin tagasi. Mingil hetkel hakkasid nad elama. Ma ei mõelnud, et nad peaksid olema stiililiselt ühtsed. Seal on proget, muusikali ja kantrit ja Zepi-Ruja stiilis asju. Koos hoiab seda refrään.”

Rannap tunnistab, et ei mõtle endast kui popheliloojast, kes ärkab hommikul ja kirjutab õhtuks poplaulu valmis. Ei, pianist harjutab klaverit ja siis… Siis tekivad lood.

Et siis improvisatsioonidest vormistatud? „Jah, aga selleks peab olema mingi olukord, et ma sellele tähelepanu pööraksin. Näiteks on mul harjutades klaveri nurga peal Runneli „Taeva ja maa” tekstid. Tegelen nendega ja need saavad konkreetseteks lauludeks. Hiljem teen vormi, eelmängud ja seaded. Kui väljundit parajasti pole, siis ei pööra ma erilist tähelepanu sellele, mida täpselt ma enda lõbuks improviseerin,” paiskab Rannap ühe hingetõmbega.

Juba kirjapandud vormijuppidega hiljem nokitsemine pole tema stiil: „Jäävad punktid noodijoonel, mis minu jaoks enam sama emotsiooni ei peegelda. Ma ei saa lugu sellega edasi tegelemiseks oma kujutluses taastada. Ja kui pöördungi tagasi mõne idee juurde, siis peab see juhtuma nädala jooksul.”

Aga selleks, et tagasi pöörduda, peab olema põhjus. Ja Rannap tunnistab, et põhjuseid pakutakse viimasel ajal nii palju, et karjääri seisukohalt on tegemist lausa tagasitulekuga. Iseasi, kas ta on üldse ära olnud?

Mis toimub?

Turnee „Ilus maa”

Rein Rannap ja Kosmikud

•• Abiks Taavi Peterson, Priit Volmer jt

•• Ette kantakse Rannapi kantaadid „Ilus maa”, „Taevas ja maa” ning valik Rannapi uuemat ja vanemat loomingut

•• 15. juulil Tartu lauluväljakul

•• 18. juulil Pärnu vallikäärus

•• 19. juulil Tallinna lauluväljakul

•• Algus kell 20

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid