— Kui teie kur­sus la­va­koo­li as­tus, siis tä­hel­da­ti ko­he, et näe, Ükskülad ka teat­ri­koo­lis (Krist­jan ja te­ma õde Sand­ra on Aar­ne ja Sii­na Üksküla po­ja­lap­sed – T. L.). Kui­das si­na te­ge­li­kult teat­ri­ni jõud­sid?

— Lap­sepõlve­su­ved veet­si­me pe­re­ga Pär­nus, kus ela­vad mu mõle­mad va­nae­mad. Käi­si­me pe­re­ga tih­ti End­la teat­ris va­nae­ma Sii­na eten­du­si vaa­ta­mas.

Mä­le­tan üht kor­da, kui va­nae­ma pa­ni mu saa­li is­tu­ma (oli vist peap­roov) ja läks ise end val­mis sead­ma, et la­va­le min­na. Aga kui pi­me­nes ja la­va­le il­mus hir­muä­ra­ta­va ha­be­me­ga mees, ke­da män­gis too­kord Pee­ter Kard, hak­ka­sin ma seal pi­me­das nii­moo­di kart­ma, et jook­sin vaik­selt saa­list väl­ja.

Mi­nu tei­ne va­nae­ma lõpe­tas Tal­lin­na bal­le­ti­koo­li ja on ter­ve elu Pär­nus bal­le­tiõpe­ta­ja ol­nud. Is­tu­si­me Sand­ra­ga tih­ti te­ma tun­di­des, Sand­ra te­gi sa­ge­li ka har­ju­tu­si kaa­sa.

— Kuivõrd olid oma pe­rest mõju­ta­tud?

— Mi­nu va­ne­mad ja va­na­va­ne­mad po­le mit­te ku­na­gi mul­le teat­ri­te­ge­mist või -nä­ge­mist pea­le su­ru­nud. Pi­gem on mu va­nai­sa üri­ta­nud mind ja mu õde sel­lest ee­mal hoi­da („E­ga siin rõõmus­ta­da po­le mi­da­gi,” kur­vas­tas Aar­ne Üksküla ku­na­gi Krist­ja­ni ja Sand­ra la­va­koo­li pää­se­mi­se koh­ta le­he­le kom­men­taa­ri an­des – T. L.).

Lap­se­na unis­ta­si­me Sand­ra­ga mõle­mad, et ta­ha­me näit­le­ja­teks saa­da, aga min­gi aeg olid hoo­pis tei­sed hu­vid. Mä­le­tan, et nel­jan­das klas­sis olin ma kin­del, et mi­nust peab saa­ma ad­vo­kaat, sest mul­le meel­dis väi­del­da ja õig­ust kaits­ta.

Aga ot­se­seks mõju­ta­jaks karjää­ri­va­li­kul oli ik­ka­gi va­na­lin­na ha­ri­dus­kol­lee­giu­mi (VHK) teat­ri­kool ee­sot­sas Lem­bit Pe­ter­so­ni ja Tõnis Rät­se­pa­ga, kes on ol­nud mul­le suur­teks ees­ku­ju­deks nii näit­le­ja­te, la­vas­ta­ja­te kui ka ini­mes­te­na. Nen­de sõnad ja vai­ki­mi­sed jää­vad mind eluks ajaks saat­ma. Vä­he on sel­li­seid õpe­ta­jaid, kes suu­da­vad noor­te­le lõpu­ni ees­ku­juks jää­da.

Õde on mi­nust aas­ta ja ne­li kuud va­nem ning ma olen ko­gu aeg te­ma jäl­ge­des käi­nud. Tä­nu tal­le tek­kis mul kin­del taht­mi­ne VHK teat­ri­har­ru min­na, ku­na kuul­sin ko­dus pi­de­valt, kui hu­vi­tav ja hea on seal õppi­da. Õde on mind ala­ti hoid­nud ja ol­nud ela­vaks ees­ku­juks nii laul­mi­ses, tant­si­mi­ses, näit­le­mi­ses kui ka kõiges muus. Olen oma ema­le ja isa­le vä­ga tä­nu­lik, et nad on meid nii kas­va­ta­nud, et mul on õega sel­li­sed suh­ted. See on üld­se va­ne­ma­te, va­na­va­ne­ma­te ja tä­di­pe­re „süü”, et meil Sand­ra­ga oli sel­li­ne lap­sepõlv, mi­da en­da las­te­le­gi soo­viks.

— Te lõpe­ta­te oma kur­sust üsna õnne­tul ajal – teat­rid on ju­ba sun­ni­tud ini­me­si koon­da­ma, mis siis veel uu­te näit­le­ja­te pal­ka­mi­sest rää­ki­da. Mis mõtted ja tun­ded on teie kur­su­sel tu­le­vi­ku suh­tes?

— Ma ar­van, et meie kur­su­sel on igaühel oma mõtted, ras­ke oleks üldis­ta­da. Ta­haks us­ku­da, et kõik leia­vad en­da­le siis­ki teat­ris tööd. Meie kur­su­se ju­hen­da­ja Hend­rik Toom­pe­re teeb kind­las­ti kõik en­dast ole­ne­va, et kõigil oleks ku­hu­gi min­na.

— Kas tun­ne­te, et tu­le­vik on eba­kin­del, või ole­te pi­gem op­ti­mist­li­kud?

— Op­ti­mist­li­kud ole­me ik­ka, vä­he­malt järg­mi­se su­ve­ni, ku­ni kool veel kes­tab. Hirm tu­le­vi­ku ees on, aga hea­loo­mu­li­ne, na­gu ka hirm en­ne la­va­le mi­ne­kut.

— Sul esie­ten­dus debüütla­vas­tus „Kii­vad ar­mas­ta­ja­d”. Miks va­li­sid just com­me­dia del­l’ar­te?

—  Kui Tai­vo Niitvä­gi te­gi mul­le pak­ku­mi­se mi­da­gi do­mi­niik­las­te kloost­ri hoo­vis sel su­vel te­ha, siis mõtle­sin ko­he oma sõpra­de­le ja com­me­dia del­l’ar­te sa­jan­di­ta­gus­te st­se­naa­riu­mi­de pea­le. Nen­des on vä­ga tu­ge­vad ar­hetüübid, mil­lel põhi­ne­vad pal­jud näi­den­did. Aga eelkõige oli mi­nu jaoks avas­tus see, et Sha­kes­pea­re ja Mo­lière on oma näi­den­did üles ehi­ta­nud sar­na­se­le te­ge­las­ku­ju­de süstee­mi­le. Loo­mu­li­kult ei ta­ha ma sel­le­ga öel­da, et Sha­kes­pea­re ja Mo­lière oleks­ki com­me­dia del­l’ar­te. Se­da tun­ne­vad kõige pa­re­mi­ni itaal­la­sed ise ja mi­na ei jul­geks öel­da, et see, mi­da meie sõpra­de­ga tee­me, oleks­ki pä­ris com­me­dia del­l’ar­te. Mind liht­salt ins­pi­ree­ris see va­na st­se­naa­rium niivõrd, et ot­sus­ta­sin sel­le­le teks­ti kir­ju­ta­da.

— Mis on si­nu su­he Ees­ti ehk kuul­sai­ma com­me­dia del­l’ar­te stii­lis la­vas­tu­se­ga „Ar­mas­tus kol­me apel­si­ni vas­tu”?

— Min­gil mää­ral oli see aas­ta­te­ta­gu­ne la­vas­tus mul­le ees­ku­juks. Olen se­da küll ai­nult te­le­vii­so­rist näi­nud, aga see jät­tis süga­va mul­je ja an­dis kät­te min­gi­su­gu­se võtme com­me­dia dell’ar­te avas­ta­mi­sel.

Aga kõige roh­kem olid mul­le ees­ku­juks Mo­lière ja Sha­kes­pea­re, kel­le näi­den­di­tes on nii osa­valt ta­sa­kaa­lus traa­gi­ka ja koo­mi­ka. Nen­de ka­he mas­ki sümbioos on teat­ri ja elu alus, mi­da üri­ta­sin kir­ju­ta­des ja la­vas­ta­des kõige roh­kem sil­mas pi­da­da.

Mis mul­le com­me­dia del­l’ar­te pu­hul eri­ti meel­dib, on see, et näit­le­ja­te­le on jäe­tud võima­lus imp­ro­vi­sat­sioo­niks. Ja seetõttu ei ole ko­gu tekst, mis eten­du­sel kõlab, mi­nu en­da väl­ja mõel­dud.

Koos sündi­nud as­jad on teat­ris ik­ka hu­vi­ta­va­mad. Sel­lepä­rast jät­sin ma mee­le­ga mõned st­see­nid eten­du­se tei­ses vaa­tu­ses täies­ti lah­ti­seks. Näi­teks Co­viel­lo ja Pul­ci­nel­la koh­tu­mi­ne tei­se vaa­tu­se kes­kel. Me ole­me Mi­ku ja Sand­ra­ga la­va­koo­lis vä­ga pal­ju etüüde koos tei­nud ja kõige põne­vam on ik­ka siis ol­nud, kui le­pi­me ai­nult alg­tin­gi­mu­sed kok­ku ja lä­he­me la­va­le, tead­ma­ta, mis täp­selt juh­tu­ma hak­kab.

Oo­tan iga kord põne­vu­se ja hir­mu­ga, kui­das tä­na lä­heb. Kõiki­de ar­mas­ta­ja­te-teen­ri­te vii­ma­sed koh­tu­mi­sed tei­se vaa­tu­se lõpus sündi­sid sa­mu­ti al­les proo­vi­saa­lis ja fik­see­ri­si­me va­he­tult en­ne esie­ten­dust.

Võtsin en­da­le mee­le­ga kõige ras­ke­ma üle­san­de – kir­ju­ta­da, la­vas­ta­da ja män­gi­da kor­ra­ga –, sest ma usun, et siin elus aren­da­vad ai­nult ras­ked üle­san­ded. Olen õnne­lik ja tä­nu­lik nen­de­le ini­mes­te­le, kes sel­les eten­du­ses osa­le­vad – nii te­gi­ja­te­le kui ka vaa­ta­ja­te­le.

Kes ta on?

Kristjan Üksküla

Sündinud:

10. augustil 1987

Haridus ja töö

Haridus:

•• Lõpetanud vanalinna hariduskolleegiumi teatriharu

•• Õpib Eesti muusika- ja teatri-akadeemia lavakunstikooli neljandal kursusel (lõpetab 2010. aastal)

Tööd:

•• 16. juulil esietendus Kristjan Üksküla commedia dell’arte stiilis debüütlavastus „Kiivad armastajad”

•• Kaasa teinud lavakunstikooli XXIV lennu lavastustes „Ahoi”, „Räägivad”, „Kummitus masinas”, „Kõige tähtsam”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena