Martini saaga peategelastest laste sekka kuuluvad näiteks 14-aastaselt kogu Põhja valitsejaks saanud Robb Stark, kes läks kuninga surma ja isa tapmise järel riiki haaranud sõtta, jättes asevalitsejaks kaheksa-aastase halvatud venna Brandoni. Nende õde Sansa, kes kihlati 11-aastaselt Westerose Seitsme Kuningriigi psühhopaadist kroonprintsi Joffreyga, oli sunnitud pealt vaatama isa hukkamist ja jäeti pärast seda õukonda pantvangiks. Pagenduses printsess Daenerys Targaryen, kelle vend ja

„sponsor” parseldasid 13-aastaselt hoburahvast valitseva khaali Drogo naiseks, on sarja teise raamatu „Kuningate heitlus” alguseks elanud läbi nurisünnituse, matnud abikaasa, haudunud iidsetest munadest välja kolm lohet ja kavatseb Westerose tagasi vallutada.

Martini saaga imeb su endasse nagu turboga tolmuimeja – jutustaja vahetub igas peatükis ja seeläbi liigub lugeja ühest tulipunktist kohe järgmisse. Mõt­led, et loed enne und tunnikese... ja juba hakkabki õues valgeks minema. Seejärel murrad pead, kas hankida järgmine osa ingliskeelsena või jääda siiski ootama tõlget, mis senise tempo juures ilmub ilmselt aasta pärast, aga vähemalt on seekord vähem vigu kahe silma vahele jäänud. Ka autor ise lõpetab ju alles tasa ja targu viiendat osa seitsmest, nii et loo lõppu annab niikuinii veel tükk aega oodata.

Martin on nagu osav vaibakuduja, kes teab, et kõige tähtsam on lõimed hoolikalt üles panna. Ta teeb seda aeglaselt, põhjalikult ja mõnuga. Ega teise osa (mis ilmus eesti keeles sarja neljanda raamatuna kui 2. osa 2. raamat) lõpuks polegi üheselt selge, kas Martin on hakanud juba ka süstikut välgutama või seab ikka veel lõime.

Mallidest vaba

Ent meistri käsi teeb ka lõime seadmise põnevaks. Pseudokesk­ajas kulgev lugu, mida Martin jutustab, ei allu sugugi muinasjuttude tavaloogikale, et head saavad tasu ja pahad palga. Ei saa. Elu on ebaõiglane ja keerab vabalt headele veel julmemalt käru kui enne ja pahad ilutsevad karistamatult edasi. Mõned küll üritavad järgida võimuvõitluses ja tapmises „ausa mängu” reegleid, aga teised seda ei tee ja veristavad mõnuga kas või sülelapsi. Saatus omakorda keerab aeg-ajalt ootamatu kurvi kõigi teele.

Tavapärasest fantaasialugude retseptist – mõõk, maagia ja armastus – on Martin vähemasti seni jätnud kaks viimast peaaegu täielikult välja, kuid küpsetanud aeglasel tulel ikkagi sellise piruka, et kõik söövad ja kiidavad.

George R. R. Martin

Kuningate heitlus. Jää ja tule laul. II osa 2. raamat

Tõlkinud Mario Kivistik

Varrak 2009

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid