Hea pilaff on Kesk-Aasias sama haruldane kui korralik maantee

Kesk-Aasia vabariigid Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan elavad seniajani raskelt üle Nõukogude Liidu kadumist, kuigi sellest on möödas juba ligi 20 aastat. Kõige selgemini paistab see silma maanteede lagunemises, allakäivas koolihariduses ja maarajoonide totaalses tööpuuduses. Siiski pakub seal reisimine palju elamusi ja rõõmu.

Kõrgõzstan ja Õsõk-Köli järv

Kes võtaks tõsiselt pakkumist sõita suveks kuurorti kuhugi Kõrgõzstani Õsõk-Köli järve äärde? Mina poleks varem võtnud, aga nüüd oleksin nõus uuesti minema. 1600 meetri kõrgusel asuv suur järv lummab ümbritsevate lumiste mägede ja puhta veega. Juuli algul oli vesi küll suhteliselt jahe (17–18 kraadi), aga see oli täpipealt see, mida vaja – väljas lõõmas 35-kraadine palavus. Muidugi saab kuurorti Kõrgõzstanis nautida vaid see, kes ei sõida sinna teeninduse pärast.

Kuigi Pamiiri mäed on kõrgemad, asuvad sealse kandi kõige ilusamad mäed Kõrgõzstanis. Ennustan, et sellest riigist saab veel üks matkajate paradiise. 90 protsenti riigist asub kõrgemal kui 1500 meetrit. Sealt leiab selliseid mägesid ja kaljusid, millest oskad ainult unistada. Ühel hetkel tunned, nagu oleksid Šveitsi Alpides, teisel hetkel nagu Texase kanjonites, kolmandal hetkel avastad end justkui Aust­raaliast kuulsa Red Rocki jalamilt. Minu arusaam mägede eriilmelisusest avardus Kõrgõzstanis tublisti.

Arendav veinikultuur

Sain palju targemaks ka veinijoomise asjus. Kõrgõzstani pealinnas Biškekis leidsin ühest tänavarestoranist lõpuks pudeli valget veini. Tellisin, aga nagu olin kartnudki, toodi vein soojana. Minu küsimusele, kas külma veini pole, vastas nooruke ettekandja kategooriliselt: „Veini ei jooda kunagi külmalt!” Pidin möönma oma teadmatust.

Kõrgõzstani teises otsas, Fergana oru Oši linnas olid palju õppimisvõimelisemad ettekandjad. Tellisin taas ühes tänavarestoranis valget veini (kohalikku!). Enam ei üllatanud mind, et toodi soe pudel veini (õlut ja limonaadi pakutakse Kesk-Aasias õnneks külmalt). Üllatusin hoopis siis, kui nooruke ettekandja ei hakanud mind mu õnnetut nägu nähes õpetama, vaid torkas veinipudeli samas kõrval asunud enam-vähem külma veega purskkaevu. Pärast poolt tundi oli vein juba täiesti joomiskõlblik. Ettekandja võttis tühja kolmeliitrise klaaspurgi, valas selle külma vett täis ja sulpsas veinipudeli sinna sisse. Tundsin end nagu Pariisis!

Keel ära kadunud

Kõrgõzstani keskosas Alatau mägedes imeilusa Õsõk-Köli järve ääres karjuste juures jurtades ööbides põrkasin probleemile. Mul oli raske neile oma soove selgeks teha. Nad ei saanud minust aru. Kaheksateist aastat pärast NSV Liidu lagunemist ei ole vene keel seal kandis enam keel, mida kõik oskavad. Eriti nooremad.

Rõõmustasin, kui ühes jurtas hakkas linnast suveks maale tulnud 13-aastane peretütar mi­nuga püüdlikult inglise keelt rääkima. Vastasin talle innukalt, kuni äkki sain aru, et tegelikult ta ei mõista, mida ma talle vastan. Ta nimelt hakkas uuesti samu küsimusi esitama. Tüdruk oli koolis inglise keele tunnis küsimused lihtsalt pähe tuupinud. Aga seejuures naeratas ta püüdlikult.

Sama probleem, et vene keelt enam eriti ei osata ja muid võõrkeeli veel ei osata, tekkis ka Tadžikistani ja Usbekistani maakohtades.

Kohalikud õpivad järjest rohkem hoopis hiina keelt. Maanteid ehitavad kõikjal Kesk-Aasias juba hiinlased, eriti mägedes. Kohalikud töölised tönkavad nendega hiina keelt. Venemaa ei märkagi, kui Hiina Kesk-Aasia oma mõju alla saab.

Maailma kõige hullem lennuliin

Nii iseloomustatakse mõnedel reisisaitidel lennuliini Pamiiride pealinnast Horogist Tadžikistani pealinna Dušanbesse. Põhjus on selles, et suur osa 45-minutisest lennust (alternatiiv on sõita 20–24 tundi autoga) möödub kitsas orus Pamiiri mägede vahel. Piloodi väike vääratus, ja rohkemat sa ei mäletagi. Org on nii kitsas, et korraga on seal lubatud lennata vaid ühel lennukil. Vürtsi pidid lisama veel väikesed lennukid ja asjaolu, et lende tegev Tajik Air on juba kolm aastat Euroopa Liidus lennufirmade mustas nimekirjas.

Tegelikkus oli, nagu alati, teistsugune. Lennuk oli korralik Jak-40, mis tõusis, lendas ja maandus sujuvamalt kui Estonian Airi Fokkerid. (Tõsi, vahel pidavat seal lendama ka pisikesed An-tüüpi lennukid.) Pahviks lõid hoopis vaated Pamiirile. Lennuk lendas täpselt kõrgemate tippude kõrgusel. Ma pole kunagi mäetippudele lähemal olnud. Need vaated olid kuhjaga väärt 80-dollarilist piletihinda ja kahepäevast lennujaamas ootamist, et üldse pileteid saada.

Pamiiri maantee

Endise NSV Liidu alal on Pamiiri maantee üks kõige kõrgemaid. Tollal oli see isegi suure kodumaa rändajatele peaaegu suletud, sest selle kõrvalt jookseb Hiina piir. Praegu on see maantee ratta- ja tsiklimatkajate unistus, sest ületab mitut üle 4000-meetrist kuru, kus isegi kesksuvel on külm nagu jääkambris ja tuuline nagu avamerel. Üks kurudest, Ak-Baital ulatub peaaegu Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci kõrgusele.

Kaardil näeb maantee ilus välja, aga tegelikult on Pamiiri tee praeguseks kohati raskesti läbitavaks muutunud, sest on lihtsalt niivõrd lagunenud. Vahetult enne Kõrgõzstani piiri kaob tee olematusse, alles jäävad ainult mitmed rajad, mille seast vaid kohalikud oskavad otsemat leida. Raske on uskuda, et seda lähema viie-kümne aasta jooksul keegi remontima hakkab. Kohalike nahas ei tahaks olla.

Meesteta külad

Tadžikistani küladele oleks nagu Kuu pealt kukkunud seni tundmata liiki pomm, mis tapab ainult täiseas mehi. Ei näe sa külades eriti palju 20–50-aastaseid meesisikuid. Nad on kuhugi kadunud. Enamasti näed ainult vankrit lükkavaid noori poisse ja eesli järel kõmpivaid vanakesi. Tegelikult vihuvad ülejäänud mehed Venemaal musti tööotsi teha.

Ingliskeelse nädalalehe Tajik Timesi andmeil töötab Tadžikistani seitsmemiljonilisest elanikkonnast 1,5 miljonit välismaal, peamiselt Venemaal. Valdav enamik neist ongi mehed. Raha, mis nad Venemaalt aastas koju saadavad, pidavat kahekordselt ületama Tadžikistani riigieel­arve.

Buhhaara võidab Samarkandi

Kes pole Samarkandis käinud, see pole Kesk-Aasiat näinud, öeldakse. Samarkandi, hirmsa Timuri riigi pealinna, on muidugi tore külastada, aga ta on minu arust kõvasti üle reklaamitud. Kolmetunnise mugava rongisõidu (suur väärtus Kesk-Aasias!) kaugusel asuvas Buhhaaras tunneb keskaegse Kesk-Aasia hõngu ja näeb tolleaegset arhitektuuri palju rohkem. Samarkandis võivad olla uhkemad mausoleumid ja minaretid, aga seal pole säilinud kuupsentimeetritki tollase olustiku lõhna.

Buhhaaras tunneb rändur ennast pärast pikka reisi nagu koju saabuvat, justkui jõuaks tõepoolest hingerahu oaasi (Buhhaarast edasi algabki päris kõrb – Kõzõlkum). Keegi ei käi sulle oma kaubaga peale, miilitsad ei ürita sind mõõduka pistise eest kuhugi minaretitorni tirida, söögikohtades ei koorita sult mitmekordset hinda puhtalt selle pärast, et oled turist, ja iga nurga peal seisab mõistliku hinnaga erahotell. Buhhaarasse läheks erinevalt Samarkandist tagasi. Muuseumilinn Hiiva jääb kuhugi vahepeale.

Endine suur järv

Karakalpakkia linn Muinak oli 40 aastat tagasi suur kalurilinn Araali mere kaldal. Nüüd on meri taandunud kõrbe eest rohkem kui 140 kilomeetri kaugusele. Endine Muinaki kalur Sailu räägib teile nüüd ühe dollari eest, kuidas kõrbeliivale jäänud laevavrakid sikutati kõik ühte kohta, et turistidel oleks neid mugavam endiselt kõrgelt kaldapealselt pildistada. Üksiti näeb efektsem välja ka, kui üheksa skeletiks roostetanud laeva reas luidetel edasi roostetavad.

Sailu meenutab, kuidas veel 1975. aastal, kui oma suuruse ja soolase vee tõttu mereks nimetatud järv oli juba mitmekümne kilomeetri kaugusele kadunud, rääkisid parteiülemused neile, et see olevat ajutine: küll vesi varsti tagasi tuleb, püüame kala nagu muiste – ja enamik uskus seda juttu. Nii uskumatu tundus kõigile, et 35 000 aastat tagasi tekkinud mere mõõtu järv võib kümne aastaga liiva sisse haihtuda nagu kaameli piss.

Araali mere vee võtsid ära tohutud kanalid, mida 1950. aastatel hakati rajama kõrbes puuvilla kasvatamiseks. Järve peamised veeallikad Amudarja ja Sõrdarja ei toonud kanalite pärast enam piisavalt vett. Järv hakkas kahanema 1960-ndatel. Nüüdseks on järve pindalast alles jäänud 60 protsenti, millest on moodustunud kaks eraldi järve.

Uued trendid matkamises

Pamiiri mägedes sain kokku jaapanlase Takashiga. Sõitsime sama taksoga Pamiiri maanteelt Murgabist (see linnake asub merepinnast 3600 meetri kõrgusel) Vakhani orgu, mis eraldab Tadžikistani Afganistanist. Langari külas jätsime hüvasti, sest Takashi otsustas edasi matkata eesliga.

Vaatasin talle ikka päris pikalt otsa, kui ta seda ütles. Biškeki ülikoolis vene keelt õppiva Takashi plaan oli aga tõsine. Saja dollari eest üüris ta kaheks nädalaks ühelt kohalikult eesli, harjutas ühe päeva eesliga toimetulekut ja asus siis 120-kilomeetrisele matkale piki orgu. Pani oma kaks kotti eeslile selga ja kõmpis ise vilet lastes järele. Ühed sakslased olid talle soovitanud, et nii õpib kõige pare­mini maad ja inimesi tundma. See võib isegi tõsi olla, sest Takashi kirjutas mulle hiljem: „Wakhan is my life!” („Vakhan on mu elu!”) Soovitan proovida.

Tõelise pilaffi otsinguil

Üks mu unistus oli Kesk-Aasias kõht korralikult pilaffi täis süüa. Loobusin sellest unistusest, kui olin juba neljandat korda teeäärses tšaihana’s saanud pilaffi, mis meenutas tavalist riisiputru, kuhu oli lisatud porgandilõike ja üks sümboolne lihatükk. See ei läinud kuidagi kokku isuäratava – rasvast tilkuva, hakitud liha ja granaatõunaseemnetega – pilaffiga, mida olin ette kujutanud. Pilaffiga, mida nimetatakse Kesk-Aasia meeste afrodisiakumiks.

Sain enam-vähem korralikku pilaffi alles Taškendis ühest nurgatagusest baarist. Isegi kuulus Oši basaar pakkus pilaffi pähe sööki, millest paremat oleks saanud Selveriski..

Võib-olla ei osanud ma õiget pilaffi otsida. Võib-olla mul ei vedanud. Kõige tõenäolisemalt on hoopis nii, et kõige õigemat pilaffi teevad kirgiisid, tadžikid ja eriti usbekid ainult suurematel pidupäevadel. 

Rahva isad

Kõigil Kesk-Aasia riikidel, kaasa arvatud Kasahstanil, on üks väline sarnasus. Mis asulasse (linnadest ma ei räägigi) sa ka ei saabuks, kõikjal ripuvad tohutud silmatorkavad presidentide tsitaatidega plakatid. Enamasti jäi teksti sisu kahjuks arusaamatuks, sest kõik need olid kohalikes keeltes, aga küllap väljendati seal hoolitsust oma rahva eest.

See on presidentidel hea mõte niimoodi rahva usku tugevdada. Seda on kindlasti vaja, kui arvestada, et peale mõningate põhimaanteede on enamik nende riikide teid lootusetult lagunenud, et mind võõrustanud külalislahketes kodudes ja väikestes hotellides kadus pidevalt elekter ja jäi ära tundideks, et haridustase langeb tänapäevaste õpikute ja õpetajate puududes kiiremini kui me ette kujutame, et Taškendis, Dušanbes ega Biškekis pole ühtegi normaalset raamatupoodi jne.

Peaasjalikult muidugi on neid plakateid vaja hoidmaks ülal usku, et Usbekistanis on võimalik ära elada 200-dollarise keskmise kuusissetulekuga (allpool vaesuspiiri elab 30 protsenti elanikke), Kõrgõzstanis 125 dollariga (40 protsenti allpool vaesuspiiri) ning Tadžikistanis alla saja dollariga (60 protsenti allpool vaesuspiiri).

Loe pikemalt rännakust läbi Kesk-Aasia jaanuspiirsalu.blogspot.com ja Kesk-Aasia ärivõimalustest esmaspäeval Andres Reimeri analüüsi.