Eesti lugu: lühiproosa kogu „Isamaa suvi”

Lühivormid jäävad sageli romaanide varju, mis pälvivad praegu suurema osa lugejamenust, auhindadest ja kriitikutegi tähelepanust. Ometigi võib lühijutust saada kõige lähemast tänapäevast ja ajavaimu võnkumistest parema ja vahetuma pildi.

„Eesti loo” sarja lõpetab Kajar Pruuli koostatud lühiproosa antoloogia „Isamaa suvi”. Jääb vaid üle temaga nõustuda: novell reageerib elu- ja mentaliteedimuutustele romaanist kiiremini ja paindlikumalt. Aja kohta, mis on meile veel liiga lähedal ja mis polegi veel jõudnud ajalooks saada, saame sageli operatiivseimat teavet nimelt novellidest. Valikut tehes on koostaja lähtunud kuldsest keskteest kirjandusliku olulisuse ja ajakajalisuse vahel.

Tulemuseks on valimik heade ja tuntud eesti kirjanike tänapäevaainelisi jutte. Jutud pärinevad aastatest 1991–2008, kirjanike sünniaastad jäävad 1935–1974 vahele. Kogumik pakub seega küllalt avarat vaadet nüüdisajale, aga ka eesti kirjandusele. Mitmed novellid kuuluvadki uuema kirjanduse vaieldamatusse paremikku. Küllap peitub oma tõetera ka Kajar Pruuli väites, et suurte murrangutega on ikka kaasnenud novelližanri õitseng. Nii võib üht eesti novellikirjanduse haripunkti otsida ka 1980.–1990. aastate vahetusest.

Raha on vähe

Ühel või teisel moel peegelduvad kõigis lugudes tõesti suured ühiskondlikud muutused. Iseseisvuse taastamise ja ülemineku ajale annab jõulise sissejuhatuse nimilugu, Tiia Toometi „Isamaa suvi”. Seda autobiograafilist novelli võib pidada üheks mõjusamaks taasärkamisaja jäädvustuseks. 1988. aasta suvesse paigutuv lugu kajastab muinsuskaitseliikumist, öölaulupidusid, sinimustvalgete väljatoomist ja teisi toonase ebatavalise suve sündmusi. Ühtaegu sulandub joovastav aimdus vabaduse tulekust minajutustaja jaoks kokku isa surmaga, see aga omakorda muudab kirjeldused erakordselt intensiivseks. Novellis sisalduv tugev annus poeesiat võib tagantjärele mõjuda üsnagi avastuslikuna. Autor tõdeb ka ise, et see oli ilmselt kõige ilusam suvi tema elus. „Ma seisin tihedalt kinnikiilutuna rahvahulgas ja olin absoluutselt õnnelik. Ma teadsin, et see oli mu elu tipphetk, midagi rohkemat ei saanud enam tulla. Kui Eesti vabadus kunagi ka tõesti kätte peaks jõudma ... siis laskub ta paratamatult kõrgustest alla, kaotab oma sära ja puhtuse, muutub halliks ja argiseks, meie enda sarnaseks.” (Lk 34.)

Vähemalt selle valimiku ülejäänud novellide suhtes osutub tõdemus prohvetlikuks. Tervikuna on juttude hoiak isegi üllatavalt sotsiaalne: tähelepanu keskpunktis on ühiskondlikud probleemid ja mõistagi raha. Teemadest leiab kajastamist enamik üleminekuaja olulisemaid probleeme 1990. aastate vaesusest kuni hiljutise tarbimisbuumi õilmeteni. Nende keskel tegutseb peamiselt kaht tüüpi tegelasi: neid, kes tulevad muutustega toime, ja neid, kellel see oskus puudub (viimaste kurioosseim näide on Eeva Pargi „Absoluutne meister”). Üleminekuaeg tähendas nii vaimset ärkamist kui ka enneolematuid tegutsemisreviire neile, kes tabavad juba õhust uusi võimalusi. Ehk nagu ütleb Arvo Valton: „Kuni kõhkleja ennast sügas, ajas ärimees miljoni kokku.” (Lk 51.) Üllatavalt paljudes lugudes ongi esil uusrikas (Valtoni „Nolges”, Valentin Kuigi „Deposiit”, Kaur Kenderi „Kas sina oled mind talvel toitnud?”) ja tema teekond üleminekuaja ärikast suurärimeheks ja poliitikuks.

Pigem on raha aga vähem kui rohkem. Selle tõdemuse hiilgavaimat kokkuvõtet pakuvad Andrus Kivirähki absurdihuumoriga vürtsitatud „Kuus monoloogi raha asjus”. Muutuste hammasrataste vahele jäänud inimesed figureerivad veel mitmes teiseski loos (Mart Kivastiku töötuse- ja koduvägivallateemaline „Nokia 3310”). Ootus-päraselt tegeleb elu äärealadele tõrjutud tegelastega ka vahepeal Kopli-kirjanikuna kuulsust kogunud Tarmo Teder, kelle novell „Para-Pontu parteipolka” kirjeldab uue parteilise nomenklatuuri sündi üpriski ootamatu nurga alt – invaliidist karjääripoliitiku silme läbi. Valdavalt on kriitiline ka pilk muutuste aja mõjust inimsuhetele – need on paljuski sassis ja vägivaldsed. Positiivse üllatusena mõjub aga tähelepanu pööramine eestlaste ja venelaste suhetele – sellele on pühendatud näiteks Mati Undi „Kaks kohtumist ja nende süntees”. See loob igati tabava kujundi meie ootustest muulaste kiire muutumise kohta. Vaid paari aasta jooksul muudab tänavapoiss Slava Vitkin kogu olemust: keelt, isamaad, maailmavaadet, haridustaset ja sugu. Vasakpoolsest saab parempoolne, mehest naine, silmatorkamatust kaunis, brünetist blond – ja Slava asub tööle vabariigi välisteenistusse Viita Aaslavi nime all.

Sotsiaalne on ka pilk juttudes joonistuvale ruumile. Peamiselt liigutakse linnakeskkonnas (ja tunnuslikult põhiliselt Tallinnas), paljuski ka selle äärealadel. Nii mõnestki loost (Kender, Unt) saab aimu linnaruumi ja selle hierarhiate muutumisest: magalarajoonid on hakanud marginaliseeruma. Eriti ilmekas on Armin Kõomäe „Minu Mustamäe”, mille peategelane, Nõmmel elav ärimees võtab ette retke oma lapsepõlve mängumaadele Mustamäel. Selle kõrval torkab silma looduskirjelduste pea täielik puudumine. Enim tegeleb loodusega Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) „Külma kondid” – ja vahest üsnagi kõnekalt on selle keskmes ka mitte niivõrd sotsiaalne, kuivõrd sisekaemus. Fantaasia pärast aga muretsema ei pea, selle eest hoolitseb Andrus Kivirähk. Nagu ikka, võib tema lugudes tänapäev sulada kokku näiteks kuningas Arturi legendidega („Püha Graal”). Ent kõik on võimalik ka Kõomäe novellis „Katastroof”, kus lennuk maandub otse diivanile ja peidab endas päkapikusuurusi europoliitikuid.

Pole sugugi üllatav, et mõnigi autor tegeleb ühiskondlike muutuste kõrval ka kirjaniku ja kirjanduse muutunud rolliga (Mihkel Mutt, Jüri Ehlvest, Elo Viiding). Kõige teravamalt võtab sellel teemal sõna Maimu Berg oma jutus „See”, mis taunib uusmoralismi tõusu ja selle variserliku löögirusika suundumist kunstnike-kirjanike pihta. Rahva moraali allakäigu tõkestamiseks ja turismi edendamiseks alustakse Raekoja platsil uuesti timukatööd – ning esimeseks ohvriks valitakse muidusööjatest kirjamehed.  

Kõigil oma eesti lugu

Kokkuvõttes annab valimik üsna hästi aimu ka kirjanduse stiililiste ja poeetiliste võtete muutumisest. Tunnuslik on uute väljendusviiside sissetung: näiteks esitab Jan Kaus oma loo veebiartikli ja selle kommentaaride vormis. Kogumikus kajastuvad ka väikesed revolutsioonid: omas ajas oli nii stiili kui ka ainese poolest üsna pretsedenditu Peeter Sauteri „Kõhuvalu”, naturalistlik kirjeldus sünnitusest ning üsna uutmoodi elu- ja peremudelitest.

Ent nagu juba tõdetud, tõuseb valdavalt esile sotsiaal-kriitiline toon – millele võiks otsida paralleele ka Eesti 1990.– 2000. aastate tugevalt sotsiaalsest kunstist. Kulminatsioonini jõuab see hoiak kogumikku lõ-petavas Elo Viidingu lühijutus „Püha Maama” (ühtlasi on tegemist kõige värskema, 2008. aastal ilmunud looga). Halastamatu sarkasmi poolest tuntud Viiding kritiseerib enam-vähem kõike ja kõiki – ennekõike aga inimesi, kelle hüved seisnevad kodulaenus, autoliisingus ja odavates perereisides ning kes teavad peast peaaegu kõiki „Miljonimängu” vastuseid. Ent ühtlasi tuletab ta parimal viisil meelde, et üks kirjanduse funktsioone võikski olla hoida meeles ka ebaõdusat.

Tervikuna annab kogumik muutuste ajastust kahtlemata üsnagi maskuliinse pildi: seitsmeteistkümne kirjaniku seas on vaid neli naist. Kindlasti leiaks naisvaatenurga esindajaid veelgi: suure kultuurimuutuse aja autoritest tuleb esimesena meelde Hiram, päris tuliuuest kirjandusest aga Maarja Kangro jõulised lühijutud. Ent kahtlemata saabki paarikümnel aastal ilmunud lühilugudest tehtud valik olla üksnes subjektiivne. Nii võib igaüks seda lugedes mõelda ka sellele, millised jutud oleks välja valinud tema. Ja mõistagi kehtib sama käesoleva sarja kohta tervikuna – seegi pakkus vaid üht võimalikku valikut sadade raamatute hulgast, iga lugeja võiks selle kõrvale aga koostada ka oma „Eesti loo”.

Kogumikus „Isamaa suvi”

esindatud autorid:

Maimu Berg

Jüri Ehlvest

Jan Kaus

Kaur Kender

Mart Kivastik

Andrus Kivirähk

Valentin Kuik

Armin Kõomägi

Mihkel Mutt

Eeva Park

Peeter Sauter

Tarmo Teder

Emil Tode (Tõnu Õnnepalu)

Tiia Toomet

Mati Unt

Arvo Valton

Elo Viiding

Valimiku koostaja Kajar Pruul (1959) on praeguseks juba legendaarse kuulsuse omandanud kirjanduskriitik ja toimetaja ning tõlkija. Toimetajana teeb ta iga-päevatööd ajakirja Vikerkaar juures, tõlkijana on ta aga mh vahendanud eesti keelde Juri Lotmani teoseid („Semiosfäärist” (1999), „Vestlusi vene kultuurist, I–II” (2003, 2006)).

Raamatust

•• „Mis siis, kui kuskil tõesti leidub tekst, mis sarnaneb veel millegagi peale iseenda. Aga kui see sarnasus ei vasta meie ootustele?”

Jüri Ehlvest,

(lk 123) „Päkapikk kirjutab”