Liane Pintsaar: juba tüdrukuna tahtsin väga võita
Hellenurmest pärit 19-aastane neiu jalutas pärast Serbiast Novi Sadist meistritiitliga koju tulekut kõigile vastu avala naeratusega, võidurõõm püsis kaua hinges.
„Enne seda suurt võitu olin justkui eikeegi,” lausus end juba paar aastat tagasi andeka kergejõustiklasena näidanud Pintsaar.
Võistlustest, millest koos Lianega osa võtsime, ei meenu, et ta oleks midagi kolmikhüppest rääkinud.
••Miks just kolmikhüpe?
Tegelikult hakkasin kolmikhüpet harjutama juba mitu aastat tagasi Elvas eelmise treeneri Margit Aidla käe all. Ja juba siis läks hästi. Mulle meeldivad nii kaugus- kui ka kolmikhüpe, jooksmine mulle ei meeldi, heited ja visked pole ka eriti head.
••Sulle meeldivad nii kaugus- kui ka kolmikhüpe. Kumb on siiski südamelähedasem?
Kauguses on põhimõtteliselt nii, et lähed ja hüppad. Kolmik on tehniliselt keerulisem, tuleb teha mitu hüpet, mis kõik nõuavad keskendumist. Aga muidugi meeldivad mõlemad alad, kolmik ehk pisut rohkem. Nukker ainult, et sel alal on vähe võistlejaid.
•• Miks läksid Tartu Kalevisse?
Tulin pärast üheksanda klassi lõpetamist Elvast Tartusse Kivilinna gümnaasiumisse ja seetõttu ei saanud enam kodulinnas trennis käia. Tartusse kolides mõtlesin kohe, et lähen Mehis ja Kersti Viru treeningule. Teisi treenereid eriti ei teadnud, kuid Virudest olin kuulnud, et nad on head treenerid. Kaire Leibak (kolmikhüppe Eesti rekordi 14.43 omanik – toim) on ka nende õpilane. Midagi tõmbas sinna.
•• Kuidas suhtus su pere Tartusse kolimisse?
Ema oli alguses küll pisut nukker, sest kolimine tähendas ju seda, et ma ei olnud enam eriti palju kodus. Kuid nüüd oleme harjunud, näeme päris tihti, hullu pole midagi. Nad on minu üle uhked ja õnnelikud. EM-võistluste eelsel ööl ei saanud nad üldse magada, võistluste ajal toksisid arvutil muudkui refresh’i, et näha, kas olen juba hüpanud ja kas ehk mu tulemus on muutnud. Vend ei suutnud üldse paigal olla, muudkui jooksis ringi ja oli pabinas.
•• Sa spordid suure õhinaga. Kas sul on kunagi tekkinud tunnet, et enam ei taha trenni minna ja aitab küll?
Talviti on päris mitu korda nii. Pidevad treeningud muutuvad masendavaks, vahel pead sundima ennast trenni minema. Aga raske periood läheb üle, tulevad head võistlused ja tulemused. Siis oled oma pingutusega rahul.
•• Vaadates su võistlusi võib öelda, et viimased katsed kohe istuvad sulle! Kuidas hindad võistlusnärvi?
Ma ei tea, miks viimased katsed tulevad kõige paremini välja. Võistlusnärv on hea, üritan mitte üle mõelda, sest tean, mida see kaasa toob – igatahes mitte midagi head. Arvan, et suudan ennast viimastel katsetel kokku võtta. Esimesed katsed teen tavaliselt mõttega, et mind ootab ees pikk võistlus, sestap ongi esimene hüpe rohkem justkui proovikatse. Tegelikult tuleb avakatsel hea tulemus kirja saada! Pean seda kõike veel õppima ja harjutama.
•• Tundub, et sport on su elu lahutamatu osa. On see nii?
Ausalt öeldes ei kujuta elu spordita ette. Näiteks seda, et järsku lõpetaksin treenimise ja võistlemise. Koos sellega kaoks ilmselt ka tükike minust. Ma ei oskaks midagi edasi teha. Pärast EM-i võitmist olid emotsioonid kaua laes. Kui tulemused paranevad ja mind mingi vigastus maha ei niida, unistan ikka tipp-sportlase karjäärist.
•• Kuidas oled rahul treenerite Mehis ja Kersti Viruga?
Olen nendega äärmiselt rahul. Saame väga hästi läbi ning seetõttu lähen trenni ikka hea meelega. Nad on väga pühendunud ja teavad, mida teevad, ja teevad seda hästi.
•• Kuidas jäid rahule EM-il esikoha taganud hüppega 13.89?
Päris rahule ei jäänud. Mulle teatati pärast võistlust, et võiduhüppe ajal puhus vastutuul üks meeter sekundis. Eelmistel katsetel tundsin vastutuult, viimasel olin nii väsinud, mõtlesin vaid sellest, et teen oma hüppe. Võib isegi öelda, et olin kergelt transiseisundis. Hiljem nägin videolt – teine hüpe oli küllaltki lühike, seda oleks saanud venitada. Katse polnud kaugeltki ideaalne. Kuid treenerid olid väga rahul.
•• On üpriski tavapärane, et andekad sportlased sirguvad edukate sportlaste perest. Kuidas on sinuga lood?
Mul on kaks nooremat venda. 15-aastane Kristo tegeleb samuti kergejõustikuga, kunagi harrastas laskesuusatamist. Teine vend, 12-aastane Peeter käib rahvatantsurühmas ja tegeleb laskesuusatamisega.
Mu vanemad, Esta ja Kalle, ei ole spordiga eriti seotud olnud. Ema on eriti spordikauge. Kuid nad mõistavad mind ja minu spordiarmastust.
Juba väikese tüdrukuna olin võiduhimuline. Ronisin naabrilastega võidu puude otsa ja korraldasime jooksuvõistlusi. Mulle meeldis võita. Meeldib siiani. Olen spordis juba väiksest peale sees olnud.
Eluloolist
Liane Pintsaar
kergejõustiklane
Sündinud: 17. märtsil 1990. aastal
Saavutused: kolmikhüppes juunioride Euroopa meister, nii kaugus- kui ka kolmikhüppes Eesti meister (2009)
Areng kolmik- ja kaugushüppes: 2006 – 11.47, 2007 – 12.78 ja 5.86, 2008 – 13.00 ja 5.99, 2009 – 13.89 ja 6.39
Treenerid: Mehis ja Kersti Viru
Klubi: Tartu Kalev
Haridus: lõpetas Tartu Kivilinna gümnaasiumi
Arvamus
Kaire Leibak
kergejõustiklane
Liane Pintsaar on järjekindel: ta ei anna alla ega vingu raskel hetkel. Kui on võistlus, teeb oma töö ära, ning tihti teeb seda hästi. Hindan tema juures just seda, et ta suudab vaikides ebaõnnestumisi kannatada. Olen emotsionaalsem, võtan teda eeskujuks. Tavaelus on Liane veidike aeglasema iseloomuga, seetõttu ongi naljakas, et ta suudab spordis särtsakust näidata.