MÄRT VÄLJATAGA: Fiktsiooni piiride hägustumine
Vanal ajal nõuti väljamõeldistelt, et nende ebatõesus paistaks kohe välja, vastasel korral käsitleti neid pettusena. Usutavate väljamõeldiste sallimine nõuab peenelt balansseeritud vaimulaadi, mängu uskumise ja umbusu piiridel, uskumise ajutist peatamist. See vaimulaad juurdus alles 18. sajandil koos nähtustega, nagu krediit, paberraha, individualism ja armastusabielu. Äri ja fiktsioon soodustavad ideede spekulatiivse mängitamise võimet, mis kulub ära nii armastussuhetes kui ka börsil.
Fiktsioonil on läbi ajaloo olnud välisvaenlasi, nagu fanaatikud, moralistid, pedandid ja lihtsameelsed, kes ei mõista mängureegleid, väljamõeldise ja pettuse erinevust. Teisalt on kirjanikud ise tundnud ahvatlust panna fiktsiooni piiri proovile n-ö seestpoolt. Tavaline nõks on väljamõeldud loo esitamine leitud käsikirja pähe.
Alati leidub kergeusklikke, kes neid niimoodi loevadki. Mõned müstifikatsioonid taotlevadki seda, neist kurikuulsaim on „Siioni tarkade protokollid”. Teisalt on jälle kirjutatud n-ö võtmeromaane, õhukest fiktsioonimaski kandvaid lugusid pärisinimestest.
Tõsielu kujutamise ja fiktsiooni piiril kõndimise viise on palju: reaalsetest prototüüpidest lähtumine (nagu Maurus Tammsaarel), ajaloolise isiku sissetoomine tema enda nime all (Balthasar Russow „Kolme katku vahel”), autori esinemine oma nime all väljamõeldud olukordades (Philip Roth mitmes romaanis) ja nii edasi. Neid intrigeerivaid mänge annab mitmeti põhjendada: soovina muuta looming eluliselt kaalukamaks, kirjaniku püüdlusena korvata oma fantaasia-nõrkust, riskantse mänguna konventsioonidel, vastutulekuna lugeja skandaalihimule või koguni kättemaksuna. Need võtted on saanud niivõrd tavaliseks, et kirjanikega suheldes tasub ettevaatlik olla: mine tea, äkki leiad end varsti raamatusse raiutult ilma vastuvaidlemise võimaluseta.
Kunst kui juriidiline mõiste
Seetõttu on kunstist saanud muu hulgas juriidiline mõiste, mida on kohtus määratletud ja kaitstud. Kui varem keelati kunstiteoseid peamiselt poliitilistel ja usulistel põhjustel või porno-graafilisuse pärast, siis tänapäeval on keelamise peapõhjus kujutatud isiku õigus eraelu puutumatusele.
Eestiski pole fiktsiooni piiride üle arutlemine jäänud kirjandusteoreetikute pärusmaaks, sest vaidlused Kadri Kõusaare filmi „Magnus” üle on jõudnud juba kõrgemasse kohtuinstantsi. Harju maakohus jõudis 2008. aasta mais otsusele: „Filmi žanr (s.o kunstiline mängufilm ehk fiktsioon. MV) ei välista [...] hageja õiguste rikkumise võimalikkust”. Kohus leidis, et prototüübi eraelu puutumatus kaalub antud juhul üles kunstivabaduse. Seejuures viidati Saksa konstitutsioonikohtu 2007. aasta lahendile Maxim Billeri romaani „Esra” asjas ning 1971. aasta otsusele Klaus Manni romaani „Mefisto” keelamise kohta.
Viimane lahend on kurikuulus. Kuigi see on tänini ametlikult jõus, on romaan Saksamaal ammu vabalt saadav. „Mefistot” tunneb ka eesti lugeja nii 1986. aastal ilmunud tõlke kui ka István Szabó filmi põhjal. Karjeristist näitleja Hendrik Höfgeni kuju loomisel lähtus Klaus Mann oma kunagise lähedase sõbra Gustaf Gründgensi isikust. Näitleja järeltulija taotles romaani keelamist juba pärast prototüübi surma. Kuna teos käsitleb poliitiliselt olulisi teemasid, on keeld paistnud tsensuuri ilminguna.
Maxim Billeri romaani minategelane jutustab oma suhtest Türgi päritolu näitlejannaga, kõrvaltegelasena esineb ka tolle ema. Mõlema prototüübid on kergesti tuvastatavad, sest esimest kirjeldatakse kui Saksa filmiauhinna ja teist kui alternatiivse Nobeli preemia laureaati.
„Magnuse” juhtum on siiski ainult pealiskaudselt analoogne „Esra” juhtumiga. Saksa konstitutsioonikohtu põhjendusest „Esra” asjas saab leida argumente ka „Magnuse” kaitseks – eriti veel arvestades, et kaheksast Saksa ülemkohtunikust kolm esitasid kirjaliku eriarvamuse.
Erinevalt Harju maakohtust võttis Saksa ülemkohus põhiseaduse kunstivabaduse pügalat tõsiselt ja leidis, et „romaani keelamine on eriti ränk kunstivabaduse riive” ning rõhutas: „Kunstivabadus romaani vormis kirjandusteose puhul nõuab kunstile eriomaste mõõdupuude rakendamist. Sellest tuleneb eeldus, et kirjandustekst on fiktsioon. Kunstivabaduse õigus sisaldab õigust kasutada prototüüpe tegelikust elust.”
Kohus lükkas tagasi romaanitegelase ema prototüübi kaebuse, et teda on näidatud halvas valguses, sest see väide ei arvestanud fiktsionaalsuse presumptsiooniga. „Esrale” sai saatuslikuks see, et selgelt tuvastatava nimitegelase intiimelu (seksi, abordiplaane jms) ning suhteid oma haige tütrega oli kujutatud liialt elulähedaselt.
Äratuntava tegelase niisama negatiivne kujutamine pole keelamiseks piisav, kujutamine peab tungima intiimsfääri. (Muide, Harju maakohus samastas intiimsfääri delikaatsete isikuandmetega, mille hulka kuuluvad poliitilised vaated, usulised ja maailmavaatelised veendumused, etniline päritolu ja rassikuuluvus.)
Nii „Esra” kui ka „Magnuse” esimese astme lahend annab autoritele selge õppetunni: kui tahad ammutada materjali päriselust, siis ei maksa mängida fiktsiooni ja fakti piiridega, andes kord mõista, et kõik kujutatu juhtus päriselt, ja siis jälle väita, et kõik oli väljamõeldis).
Murenevad piirid
Need vaidlused pakuvad argumenteerimispinget, aga tekitavad ka ohutunnet, sest kerge on ette kujutada otsuste laiendamist märksa väljapaistvamatele kunstiteostele. Aga lõppude lõpuks valmistavad need juhtumid ennekõike piinlikkust. Samas on tänapäeva kunst endale sageli eesmärgiks seadnudki piinlikkuse tekitamise ja olnud selles vallas üpris edukas.
Sedamööda, kuidas murenevad piirid, mis eraldavad fiktsiooni kui autonoomset kunstisfääri muust elust, on fiktsionaalsus ise aga tunginud eluvaldkondadesse, millele vanasti läheneti tõe ja vale mõõdupuudega. Jättes seekord kõrvale ajakirjanduse, kus ilmuvad folkloorsed uudised, kuidas madu hammustas WC-sse läinud meest, mõelgem parem valimisloosungitele. Ei saa ju olla, et need on mõeldud tõsimeeli uskumiseks! Kas need, kes kurdavad, et Eesti polegi jõudmas Euroopa Liidu viie jõukama riigi hulka, pole mitte sama lihtsameelsed nagu inimesed, kes ilukirjanduslikke väljamõeldisi tõe pähe võtavad või neile otsejoones kõlbeliste mõõdupuudega lähenevad.
Siin on siiski oluline vahe: kompensatsiooniks umbusu peatamise eest, tõe ja vale kriteeriumi uksetaha jätmise eest, tahab kunstiline fiktsioon lugejale-vaatajale pakkuda vähemalt kunstilist elamust. Selles on parteidel veel arenguruumi.
