Unistus olümpiaregatist ärgitab Rammot ja Väinsalu tööle
Kuigi praegu sõidab Rammo Laseril ja Väinsalu Finnil, on noormeeste viimase kümne aasta ajalugu üpriski sarnane. Tallinna ülikoolis rekreatsiooni õppivad poisid juba mõtlevadki ühtemoodi – kui üks lauset alustab, on teine täiesti võimeline selle lõpetama.
•• Lõppenud hooajal ületasite uudiskünnise mitmel korral, juunioride tiitlivõistlustel jäite mõlemad napilt medalita?
Rammo: Hooaja eel oli ettevalmistus märksa professionaalsem kui varem – üldfüüsilist tegime kaks korda rohkem, meile kirjutati toitumiskavad.
Väinsalu: Keegi ei käskinud muutusi teha, ma ise tahtsin. Finni purjetaja normaalkaal on 100 kilo, olin klassi vahetades 86, nüüd 90 kg – nii et ma pole veel poole pealgi, saan muudkui süüa.
Rammo: Söömise koha pealt saab Lauri siiski vaid enda eest rääkida, mina ei või oma 80 kilole grammigi juurde võtta. Aga kui veel aastast rääkida, siis jaanuaris Miami laagri raames peetud MK-etapp ja märtsikuine Mallorca etapp läksid aia taha, sest kuna olime nii palju füüsilist teinud, kujutasin ette, et lähen ja panen. Tegelikult tuli välja vana tõde, et peaga peab ka tööd tegema.
Väinsalu: Mina tutvusin Finni inimestega, seltskond on kõvasti sõbralikum kui Laseri peal, sulasin kergesti sisse.
Rammo: Enne juunioride EM-i tegin kodus trenni koos ühe soomlasega, paar nädalat enne EM-i vigastasin selga ning siis jooksin mööda kiropraktikuid ja füsioterapeute, kuid sain selja töövõimeliseks. EM-il leppisin neljanda kohaga. Võitja oli meist üle, kuid järgmised kolm olime samal tasemel, usun, et saatus jättis mu neljandaks. Viimase sõidu keskel olin veel hõbedas kinni, kuid lõpp ebaõnnestus. Neljas koht on iseenesest hiilgav tulemus, Deniss Karpaki parim koht juunioride seas oli kaheksas. EM-ilt lendasin kohe Kanadasse täiskasvanute MM-ile, kus sain 168 paadi seas 39. koha. Ise arvan, et see on kõva sõna.
Väinsalu: Mul MM hästi ei läinud, sest suutsin nihverdada ühe valestardi ning jäin 55. kohale. Pärast seda oli minu kord seljaga hädas olla, ent Lauri Rannama tegi imet. Kui enne temaga kohtumist suutsin viis kraadi ette kallutada, siis pärast sain varvastest kinni võtta. Ungaris peetud juunioride MM-il sain 16. koha, Bulgaarias peetud EM-il neljanda koha. See oli täpp i-le, mis annab jällegi jõudu minna ujuma ja jõusaali.
•• Te alustasite purjetamist kohe, kui Rein Ottoson oma purjespordikooli 1997. aastal avas? Kui suur mõju sel sündmusel teie tulevasele karjäärile oli?
Väinsalu: Alustasin Reinu kooli esimesel päeval, olen isegi video peal, mis avamise puhul tehti. Varem olin veidi mänginud tennist, kuid kuna onu ja isa olid elu aeg purjetanud, leidsin, et see on palju kihvtim ala.
Rammo: Liitusin aasta hiljem, 1998. aasta kevadel. Varem mängisin samuti tennist, ent minugi isa purjetas.
•• Kui intensiivne on laste trenn, palju ollakse maismaal, palju merel?
Väinsalu: Algajad käivad trennis kolm korda nädalas, palju tööst tehakse kaldal.
Rammo: Reinu kooli süsteem on hästi üle ehitatud, ta ei palu lastelt liiga palju. Maailmas pingutavad noored tihtipeale üle ja kui nad on meievanused...
Väinsalu: ... siis on juba kõrini. Meil alles põhitahtmine tuleb.
•• Kaua te trennis olite käinud, enne kui võistlustele saadeti?
Rammo: Teisel aastal veidike juba võistlesin.
Väinsalu: Kolmandal aastal, aga ega ma eriti mäletagi, Optimisti aeg on väga udune. Tulemust ei näinud kuskil, purjetasin niisama merel ringi.
Rammo: Olin samuti Optimistil suhteliselt saast tegija, 2001. aastal istusin juba Zoomi peale, seal läks kohe tunduvalt paremini. Esimesel võistlusel olin teine ja motivatsioon kerkis taevasse. 2002. aastal tulin Zoomiga noorte maailmameistriks, pärast seda ei tahtnud enam trennist koju minna. Tegin kõikide gruppide trennid kaasa, lõpuks Rein lihtsalt käskis kodu poole astuma hakata.
•• Karl, mis on Optimisti ja Zoomi suurim vahe – et üks sulle istus ja teine mitte?
Rammo: Olin opaka (Optimist – toim) jaoks suhteliselt suur, mitte paks, aga lihtsalt suur.
Väinsalu: Ja paadid on täiesti erinevad.
Rammo: Optimist on nagu tikutops, neljakandiline. Ja puri on ka neljakandiline. Zoom on juba jahi moodi, terava vööriga.
•• Mille järgi hiljem paate valitakse? Karl on nüüd Laseris ja Lauri Finnis.
Väinsalu: Peamiselt kasvu järgi. Kahe mehe paadid on kergematele poistele, meil Karlaga polnud isegi mingisugust varianti. Kui kaal on üle 70 kilo, pole mõtet kahe mehe paati ronida.
•• Millal teile tundus, et purjetamisest võib elukutse saada?
Rammo: 12-aastaselt käisin Taanis EM-il ja olin poistest kolmas. Siis mõtlesin, et äkki saab minust asja.
Väinsalu: Minu jaoks oli Zoomi aeg musta töö tegemine, säravaid sähvatusi ei olnudki.
Rammo: Aga samal ajal hakkasime käima tiitlivõistlustel, 2005. aastal olin Laser-R klassi MM-il omavanuste poiste seas seitsmes.
••Ja järgmisel aastal tulemused vaid paranesid?
Rammo: 2006. aastal istusin Laseri olümpiaklassi paati ning võitsin kohe Eesti meistrivõistlustel nii Karpakki kui ka Argo Vooremaad. Äge võistlus oli, iga päev kirjutati proteste.
Väinsalu: Mina käisin juunioride MM-il, kus sain 23. koha.
Rammo: Väga emotsioonirikas aasta oli mulle aga 2007, kui võistlusi oli meeletult palju, samuti purjetasin esimest aastat koos meestega. Regattide kokkuvõttes mingit ulmetulemust ma ei näidanud, kuid sähvatusi oli küll. Juunioride EM läks hästi, sõitsin võistlusele otse eksamilt, pärast avapäeva olin 45. kohal, enne viimast päeva kümnes, kuid suutsin läbi põleda ja 15. kohaga lõpetada.
•• Karl, EM-i koht on sul hästi meeles, kuid kuidas eksam läks, kust sa võistlusele tormasid?
Rammo: Geograafia eksam oli, 75 punkti sain ning olin jumalast pettunud.
Väinsalu: Mina lõpetasin samal ajal keskkooli, võistluste vahel lugesin eksamihinnetega sõnumeid. Samal ajal tegin katseid ülikooli. Vaimselt oli väga raske aasta, siis oli ka viimane kord, kui olin madalseisus ja arutlesin, kas on mõtet...
•• Aasta hiljem oli sama seis Karlil?
Rammo: Jah, 2008 oli minul kooli lõpp, ülikooli pääsemine ja ega tulemust tulnudki. Eredamalt on meeles Austraalia laager, mulle meeldib sõita idüllis – soe, päike, meri, eresinine taevas.
Väinsalu: Samal ajal paistis ka mulle päike. Just oli lõppenud Mallorca MK-etapp, kus ma jäin oma Laseriga kuskile tahapoole. Istusime Reinuga ilusas mereäärses restoranis ja otsustasime, et 1. maist hakkan purjetama Finnil. Esimesel aastal väljas ei käinud, kuid Eesti edetabeli võitsin kohe ära.
•• Purjetajatelt ikka küsitakse, mis tuul neile sobib.
Väinsalu: Hea purjetaja peab kõikide oludega kohanema.
Rammo: Minul oleneb seltskonnast, juunioride seas olen tugeva tuule mees. Aga suurte meestega võisteldes tahaks vaikset tuult, nii loodan nupukusega midagi korda saata.
Väinsalu: Täiskasvanute seas on päris palju mehi, kelle kohta tead, et kui on kõva tuul, on ta võitmatu. Ja jällegi, kui on vaikne tuul, siis mõni paneb nii minema, justkui tal oleks paadis oma puhur.
•• Kui kallis ala purjetamine on?
Rammo: Üsna kallis. Minul on kaks paati, üks võistlemiseks, teine treenimiseks ning tükk maksab 85 000 krooni.
Väinsalu: Lisaks muud kulud, lennupiletid, elamine, kaatrirent, autorent.
Rammo: Just, treenerile on ju kaatrit vaja, 200 eurot päevas on normaalne rendihind.
Väinsalu: Praeguse paadi sain küll odavamalt, kuid uue paadi kere maksab 10 000 eurot, mast 3000 eurot, puri 1000 eurot, neid on vaja kaks – üks nõrga tuule puri ja teine tugeva tuule puri. Kokku tuleb juba auto hind. Igal aastal oleks uut purje vaja.
Rammo: Oleme ikka suhteliselt lapsekingades, enamikul on mitu paati üle ilma laiali. Meil elu põhineb kokkuhoiupoliitikal. Sportlasele orienteeritud elu puhul ei kujuta ette, mis summasid vaja oleks.
Väinsalu: „Sportlasele orienteeritud“ tähendab, et me ei vii ise oma paate kohale ega sõida kaks päeva autos.
•• Aga kui võistlus on hoopis teisel pool maakera, kuidas on siis teie paaditassimised korraldatud?
Rammo: Lauril on keerulisem. Minul on ilus elu, klassipoliitika on selline, et paate saab koha peal kalli raha eest rentida. Laserid on sarnased paadid, seal ei anna suurt midagi muuta.
Väinsalu: Finnil saab jällegi palju oma käe järgi teha, oluline on ka paadi aastakäik ja mudel. Üldjuhul on vaja Finn konteinerisse panna ja minema saata. Tuleva aasta augustis on MM San Fransiscos – pean paadi juba juuli alguses ära andama. Mis tähendab, et treenimiseks on vaja teist paati, sest sama teed tuleb ta ju ka tagasi – augustis konteinerisse, oktoobris Eestis.
•• Purjetamine maksab palju, aga kas edukad midagi vastu ka saavad?
Rammo: Auhinnarahasid meie alal ei ole.
Väinsalu: Peamised toetajad on vanemad, kuid ka jahtklubide liit, EOK, meie koduvald Viimsi. Kuid kindlasti ka Rein Ottoson, kes on meile kõvasti vastu tulnud ja osa enda arveid ise tasunud.
•• Treenite ühe ja selge sihiga – jõuda kolme aasta pärast Londoni olümpiale?
Väinsalu: Tõsi. Olümpia purjetamispaik just kõige ideaalsem pole, sest rajad on kaugel – Piritalt vaadates Naissaare taga. Tund-poolteist tuleb purjetada, et rajale jõuda.
Rammo: Esimene võimalus norme täita on 2011. aasta detsembris. Laseris pääseb olümpiale 40 sportlast, igast riigist üks. Tänavuse MM-i põhjal olin riikidest 20. ehk siis oleksin varuga normi täitnud.
Väinsalu: Esmalt on vaja ületada Eesti-sisene konkurents. Niisama me ringi ei käi ega räägi, et medal on juba peaaegu taskus. London on eesmärk, teeme kõik, et sinna jõuda.
Eluloolist
Karl-Martin Rammo
Laser
Sündinud: 6. juunil 1989
Treener: Rein Ottoson
Haridus: Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinna ülikool, rekreatsioonikorraldus
Hobid: korvpall, wakeboard, jõusaal, mäesuusatamine
Tulemused Laseril: 2007 juunioride MM-i 15. koht, juunioride EM-i 15. koht, 2009. aasta juunioride EM-i neljas koht, täiskasvanute MM-i 39. koht.
Varasemad tulemused: 2002 Zoom8 maailmameister, 2001, 2002 Zoom8 Euroopa kolmas, 2005 Laser Radiali
MM-il U17 arvestuses 7. koht.
Lauri Väinsalu
Finn
Sündinud 21. mail 1988
Treener: Rein Ottoson
Haridus: Pirita majandusgümnaasium, Tallinna ülikool, rekreatsioonikorraldus
Hobid: korvpall, jõusaal
Tulemused Finnil: 2009. aastal juunioride EM-i 4. koht.
Varasemad tulemused: 2006 Laser Standardi ISAF-i juunioride MM-i 23. koht, 2005 Laser Radiali juunioride MM-i 35. koht.
