Kättpidi Keenias, peadpidi Ladina-Ameerikas

Noorte reisiraamatuid lugedes paistab, et Aafrika ja Ameerika polegi nii erinevad.

Praeguses reisiraamatute tulvas võib tinglikult eristada kaht suunda: Petrone ja üle­jäänud. Petrone Prindi „Minu...” sarja raamatud on seni paigutatud küll eestlase jaoks põnevasse, ent peamiselt turvalisse maailma, nii geograafilises kui ka ühiskondlikus plaanis. Sellele otsekui vastukaaluks on Peeter Vihma sule alt Eks­pressi Kirjastuses ilmunud tükike Aafrikat ning Mele Pestilt ja Kristjan Jansenilt oma kulu ja kirjadega lapike Ladina-Ameerikat. Esimene neist sukeldub „Kättpidi Keeniasse”, teised viivad reisile „Mate ja miljoni mahla” seltsis.

Võib tunduda pisut meelevaldne hakata siduma kaht hiigelkontinenti, mis asuvad teine teisel pool ookeani, aga kaht raamatut järjestikku lugedes ei tundunudki see mõte enam nii võõrastav. Mõlemad kujutavad endast ratsionalismivaimus üles kasvanud eurooplasele eksootikat, värvikust, mõistmatust, kaost. Toorust ja rafineeritust, mida kohtab ühiskonna kõigil tasandeil ja teravamalt kui Euroopa turvahällis. Teiseks esindavad mõlemad raamatud kindlalt

„käed küljes” reisimise kogemust, kuigi teevad seda erinevalt. Keeniasse kogukonnapõhist linnaplaneerimist edendama läinud ja enda läbikukkunud vabatahtlikuks ristinud Vihma ühtaegu põlgab ja naudib Musta Mandri kaost, ka kuni enese­põlguseni, ränduritandemi Mele Pesti ja Kristjan Janseni tunded on pisut vaoshoitumad – ehk sellepärast, et nad reisisid Ladina-Ameerikas kahekesi ning said põhjalike (enese)peegeldustega tegeleda juba reisi vältel. Vihma raamatus on ehk liigagi palju erinimelisi tegelasi, et nad eraldi meelde jääks, Pesti ja Janseni kirjad on selles suhtes ladusamad ja lihtsamad lugeda.

Kohalikele mzungu ehk valge mehe Vihma suhtumine Aafrikasse on tajutav nii tema sõnakasutuse kui ka kehaliste reaktsioonide kirjelduste kaudu – tal on pidevalt mõni häda, ta valuleb, vahel naerab olukorrad välja, higistab, suitsetab ja joob. Maailmaparandamispisikust haaratud Vihma raamatu läbivaks niidiks on põrkumine vastu võimetuse betoonseinu: vaks vaksa haaval kaduv motivatsioon, võimetus pääseda valge mehe köidikutest, võimetus või­delda nähtamatu bürokraatia­masinaga ning keset Musta Mandrit otsekui haigutava musta auguga, mille pimedusse kaob suur osa mujalt maailmast saadetud abirahast. Siin pole selge, kes on su sõbrad ja miks. Siin pole valgele mehele selge, kes ta isegi on.

Keeniast paluks värvikat pilti!

Vihma kolmekuulise kogemuse Keenias võtab kenasti kokku raamatu lõpppeatükk ettearvamatu Mt Kenya vallutamisest. Nii nagu mäkketõusulgi, kumab siit läbi heitlus looduse ja loomusega. Isegi siin, vallutamist ootava tipu eel, paiskavad kohalikud külmunud valgetele eestlastele näkku kibeda tõe: „Everything in this mountain is about money.” Ja samal ajal näitavad viimasel hetkel üles tibake kaastundlikkust ja loovutavad küljealuseks ühe räbaldunud madratsi. Mama Africa on Vihma jaoks kahetine nagu masaid Masai Mara looduskaitsealal: osa neist on masaid päriselt, osa aga teenib masaidena lihtsalt leiba ning riputab õhtu saabudes oma ürbid varna. Siiski on siin ka üks liigutava sõpruse lugu – jalgrattaparandaja David, kelle elu näeb Peeter tänaval ja lõpuks mehe kodus Kibera slummis, kus hammustavad kirbud ja levib tuberkuloos.  

Ladina-Ameerika Pacha Mama on Mama Africaga võrreldes natuke ettevaatlikum ja kerib ennast lahti tasapisi, kõigepealt Argentinast Paraguaisse, seejärel saab õige meki sisse Boliivias ja Tšiilis ning tipneb pikalt ja põhjalikult Brasiiliaga, mis on brasiilia kultuuri uuringute doktorandi Pesti eriline spetsialiteet. Raamatu ülesehitus on ühtaegu kaootiline ja korrapärane: autorite endi uitmõtted ja mõned kohatud karakterid segunevad ladusalt kirjutatud, ent faktitihedate sissevaadetega kohalikesse fenomenidesse: olgu selleks siis Paraguai taimetee tereré ja toniseeriva mate võrdlus, ülevaade Boliivia tüüpilisematest söökidest ja kokataime ajaloost, Brasiilia pealinna Brasilia arhitektist Oscar Niemeyerist või sambakoolidest ja Eestiski filmist „Jumalate linn” tuntud Rio de Janeiro slummidest ehk favela’dest, mis on saanud Brasiilia getode üldnimetajaks.

Pisut sai nuusutada mitme suure naabri vahele pressitud pisikese Paraguay reaalsust, kust sai üles nop­pida fragmente paraguayode mahlakokteilide licuado’de kohta. Veel vähem sisuliselt omaette riigid moodustavate Chaco ja Misionesi kohta. Esimene neist on koduks saksa päritolu mennoniitidele, Misionesis aga elavad kunagistes jesuiitide asundustes kummalist segaelu näiteks rootslastest yerba mate kasvatajad, ukrainlased, sakslased ja kuuldavasti eestlasedki.

Miskipärast jäi see argentiinlaste poolt Suureks Veaks ristitud riik ka autorite südamesse, ehk seepärast, et eelteadmised olid võrreldes suuremate riikidega lünklikumad ning ootused väiksemad.

Lisaks silme ees kangastuvatele piltidele ja lahtikerivatele lugudele, mida maalivad mõlemas raamatus sõnad, aitab kaasa – või vastupidi, nüristab kogemust – kogu krempli visuaalne teostus. See ei ole kivi autori kapsaaeda, aga Vihma raamatut visuaalses plaanis kiitma just ei kutsu: Aafrika kirevat reaalsust ei suuda suur hulk mustvalgeid ja üpris kehva trükikvaliteediga fotosid edasi anda ja nii mõjuvad Nairobi slummivaated või Zanzibari rannapildikesed tihke teksti kõrval otsekui nöök.

„Mate ja miljon mahla” on suutnud fotode puudumise suurepäraselt kompenseerida Kristjani joonistuste-kritseldustega, mis on ühtaegu nii armsad kui ka informatiivsed – kõikide riikide puhul on esile toodud suuruse ja rahvaarvu võrdlus Eestiga, lisaks pisike ekskurss eraldi iga maa nime etümoloogiasse. Nii näiteks saab veel enne põhjalikku Brasiilia-juttu sisenemist teada, et riigi nimi näitab toonastele Portugali kolonisaatoritele tüüpilist raamatupidamislikku koloniaalsuhtumist ja Brasiilia on „maa, kust saab söepuud”.

Aga milleks see kõik, Aafrika ja Ladina-Ameerika, Eesti ja Hongkong – nagu lauldakse ühes vanas laulus? Reisi kui tillukese revolutsiooni üle arutlevad Mele ja Kristjan oma raamatu viimases peatükis. Mina võtaksin selle kokku järgmiselt: kõik kirglikud rändurid on oma isikliku elu Che Guevarad, kes loovad ja lammutavad ühtaegu, ehitavad ja lõhuvad ideaale, omaenda ja teiste elusid. Ning Che teatavasti võitles oma võitlusi nii Ladina-Ameerikas kui ka Aafrikas.

Mele Pesti ja Kristjan Jansen

Mate ja miljon mahla

Pesti ja Jansen

Peeter Vihma

Kättpidi Keenias

Eesti Ekspressi Kirjastus