„Ei ole,” muigab Westö. „See oli aeg, kui ma olin just oma toonasest tüdrukust lahku läinud. Suvine aeg oli, võtsin seejärel öödest ja sõprade seltskonnast viimast. Aga mul on juba kahju, et ma olen seda seika kunagi isegi maininud. Tundub, et see vahejuhtum on mind kuidagi saatma jäänud, kuigi tukastasin vaid hetkeks. Kunagi hiljem isegi Matti Ahde helistas mulle ja küsis, et kas tõesti juhus nii ja kuidas tema küll seda tähele ei pannud.”

Kuidas sai ajakirjanik Westöst kirjanik Westö? Tegelikult üsna lihtsalt.

„Loominguline tegevus on mulle alati istunud. Noorena olin ma üsna kärsitu, mulle meeldis lehetöö ja see, et sa täna kirjutad loo ja homme näed seda juba ajalehes. See oli põnev. Aga kirjanikuks ma lihtsalt kasvasin. Oli lihtsalt kättevõtmise asi, tuli kasvatada endale piisavalt vastupidavad istumislihased, et mõne tuhande tähemärgi asemel kirjutada sadu tuhandeid.”

Ajakirjanik elab Westös ja tema loomingus siiski edasi. Kirjanikult ilmub regulaarselt siin-seal Soome ajakirjanduses arvamuslugusid ning ajakirjaniku tegelaskuju on ka tema raamatutes sageli mängus. Põhja kõrbemas ajakirjanik, kes leiab uues armastuses hetkeks ootamatu värskuse, on peategelane ka paari aasta eest eesti keeles ilmunud romaanis „Lang”.

Mõne kirjaniku kohta öeldakse, et ta jutustab tegelikult mitmes raamatus ümber ühte ja sama lugu. Kjell Westö arvab, et tema kohta võib sama öelda. Kui samaks pidada seda, et tal on südamelähedasi lugusid ja teemasid kohe õige mitu.

„Kõigil meil on oma lood jutustada. On tõesti mõned teemad, mis minu lugudes korduvad. Minu hinges on mitu tahku, mitu haava, mitu muret. Mind huvitavad inimesed, ühiskond, armastuslood, ajalugu. See viimane kohe eriti, sest ajalugu vormib meid ju sellisteks, kes me oleme. Soome näiteks pidi eelmisel sajandil 27 aasta jooksul neli sõ­da maha pidama (sisesõda, Tal­vesõda, Jätkusõda ja Lapi sõ­da). Ma arvan, et see on inimestesse löönud sellised haavad, millest ehk isegi praegune noorsugu pole veel terveks saanud.”

Ometi ei kirjuta Westö oma raamatutes otsesest sõjategevusest. Tema raamatute lood lõp­pevad kohas, kus sõda algab, ning jätkuvad kohas, kus sõda on läbi. Sest sõjad on Westö perekonda liiga lähedalt puudutanud ja sellest kirjutamine oleks juba liiga valus.

Ja muidugi on Westö üks lemmikteema kodulinn Helsingi, mis on ühel või teisel moel pea- või kõrvaltegelasena olemas kõigis raamatutes. Kuigi kirjanik tunnistab isegi, et seda linna, mida tema oma nooruses, 1970-ndatel armastama hakkas, pole ilmselt tänapäevase noorsoo mõttes enam olemaski.

Kjell Westö on soomerootsi kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles, aga kelle raamatud lähevad hinge soomlastele.

„Ma kirjutan rootsi keeles, sest tunnen, et ma ei suuda mingeid üksikasju nii täpselt soome keeles ise edasi anda. Raamatud tõl­gitakse kohe soome keelde ja ma pean tunnistama, et olen tõlkijatele paras luupainaja, sest ma istun tõesti sõna otseses mõttes tõl­kija selja taga ja jälgin, et iga sõna mõte saaks täpselt edasi antud.”

Legendaarne mälu

See pole staaritsemine. Westö lihtsalt ongi pisidetailide suhtes väga täpne. Nii tõlkimisel kui ka kirjutamisel. Samuti räägitakse legende sellest, kuidas Westöle pole just palju vastaseid mälumängus, sest ta võib une pealt näiteks ära öelda, kui pikad on lood David Bowie „Space Oddity” plaadil või milliste tulemustega lõppesid kunagi jalpallimatšid.

Vaatamata rootsi keeles kirjutamisele pole Westöl rootsikeelse lugejaskonna seas suuremat menu olnud. Aga nagu ta tunnistab, ega see teda eriti kurvastagi.

„Rootslastele on Soome ikkagi teine maa ja kultuur. Ja minu raamatute mõistmiseks peab tundma Soome ajalugu. Soome lugeja mõistab mind palju paremini ja ma ei oskagi täp­selt seletada, mis seda põhjustab. Või­malik, et seda mõjutab nii ühine kultuuritaust kui ka mingi keelekasutus, väljendid ja näited, mida soomlastel on kerge omaks võtta. Võib-olla minu jutustamise rütm lihtsalt sobib soome keelele paremini?”

Kjell Westö on Soomes vaieldamatu tippkirjanik. Mitte küll mingi puusalt tulistaja – Westö kirjutab ühte raamatut mitu aastat –, aga tema raamatute põhjal tehakse filme ja tema sõnu kuulatakse. Mida sellises olukorras veel tahta? Selgub, et vähemalt ühte asja. Westö on suur muusikasõber, teeb juba aastaid bändi ja armastab souli. Kui ükskord võtaks kätte, esineks bändiga laval, ülikond seljas ja suured mustad prillid ees, ning mängiks Otis Reddingi lugusid, oleks elu juba peaaegu täiuslik.

Kes ta on?

Kjell Westö

•• Sündinud 6. augustil 1961

•• Võitis 2006. aastal Finlandia auhinna.

Eesti keeles ilmunud teosed

•• Romaan „Lang” 2007

•• Novell „Bruusi juhtum” 1996

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid