„Ma ei arva, et võitlusspordialad oleksid vägivaldsemad kui näiteks pallimängud või mis iganes alad, kus kaks inimest kokku puutuvad,” ütles Matsi. „Näiteks on mu sõbrad korvpalli mängides kaotanud hambaid. Meie treeningul pole midagi sarnast kuue aasta jooksul kordagi juhtunud. Võitlusspordiala eesmärk pole vastast vigastada, vaid teda reegleid järgides alistada.”

Võitluskunstialaga tegeleja peab valmistuma kehaliseks kontaktiks. „Kui mingit muud spordiala harrastades võib ootamatult haiget saada, siis võitluskunstiga tegeleja on treeninud selleks, et valu vältida ja seda kannatada,” tõdes Matsi.

Sportlikku vabavõitlust, millega Matsi kõige enam tegeleb, peetakse tihti ekslikult kõik-on-lubatud-spordialaks. Vestluskaaslase sõnul on see ekslik, sest ka vabavõitluses kehtivad kindlad reeglid.

„Ei tohi kriimustada, näpistada või vastast juustest kiskuda,” lausus Matsi. „Pean vabavõitlust poksist huvitavamaks, sest sa saad võita kas löökide või valuvõttega. Allaandmine on inimese enda valik, mitte kohtuniku otsus.”

Maas rüselemise võlu

USA-s on võitlusalad korralikult reglementeeritud: kedagi ei lasta areenile ettevalmistuseta ja kui vastased on ebavõrdsed, matši ei peeta.

„Sportliku vabavõitluse ja Brasiilia jiu-jitsu liidul pole küll seaduslikku võimu, et keelata mõnel oma võimeid ülehinnanud sportlasel võistlusest osa võtta, aga pürgime sinnapoole,” lausus Matsi.

Amatööride matšides, kus teadmatuse tõttu võib kõige rohkem vigastusi tekkida, kasutatakse kaitsmeid ja pakse kindaid ning valuvõtted ja löögid on keelatud.

Sportlik vabavõitlus ja Brasiilia jiu-jitsu on muutunud populaarsemaks. Kui Matsi ja ta kaaslased 2003. aastal treeninguid alustasid, liitus nendega neli inimest. „Oleme pidanud mõnele inimesele ütlema, et ta paneks end järgmiseks vastuvõtuks kirja, sest saame gruppi võtta 40 kuni 45 harjutajat,” lausus Matsi.

Matsi alustas võitluskunstide õppimist koolipoisina. Esimene eelistus oli aikido, sest see tundus jaapanikeelsete väljendite tõttu huvitav. Kord võtsid Matsi ja ta sõber Indrek Reiland teineteiselt mõõtu, välja tuli midagi uut.

„Kui olime pisut maadelnud, jäi mõlemale mulje, et kumbki ei teinud enam seda, mida olime mitu aastat õppinud,” meenutas Matsi.

Talle jäi Brasiilia jiu-jitsust alguses mulje kui kaootilisest poiste rüselemisest. Seejärel küsisid noorukid endalt: kas nad teevad midagi vales­ti? Lõpuks hakkasid maas rüselejad treenima Priit Mihkelsoni eestvedamisel. Kuna ala oli niivõrd uus, otsisid nad võtteid ja teadmisi videotest.

Löögitehnika õppimine

2003. aastal Tartu ülikooli psühholoogiat õppima asudes otsustas Matsi koos sõber Reilandiga alustada maas võitlemise treeninguid.

„Tahtsin traditsioonilise võitluskunsti kõrvalt, kus oli teada, millist võtet vastane järgmisena kasutab, hakata tegelema alaga, mis nõudis kehalt enamat,” meenutas Matsi.

Efektiivseim õppimismeetod on Matsi meelest vastasega harjutamine. „Kõigepealt õpetame, kuidas lüüa või lööki tõrjuda, siis paneme kellegi vastu labasid hoidma või liikuma. Võitlema kohe ei hakka,” selgitas Matsi. Ta on mõistnud, et nii õpib inimene oma võimeid kõige paremini tunnetama ja harjub kehalise kontaktiga kiiremini.

„Pole öeldud, missugune võte on õige ja mis vale, harjutaja peab treenides ise arusaamiseni jõudma,” ütles Matsi, kelle sõnul peaks võitluskunsti oskuste kasutamine jääma treeningule ja võistlusele.

„Jah, on olnud olukordi, kus mu õpilased on pidanud end tänaval kaitsma ja on olnud seda tehes edukad,” lausus Matsi. “Veel parem oleks olnud, kui nad oleksid suutnud võitlemist vältida.”