„Blue-Collar Blues”: kõigi maade töötud, ühinege!
Kuigi näituse „Blue-Collar Blues” otseseks ajendiks peab kuraator Anders Härm tänavu juulist kehtima hakanud töölepinguseadust, on ta töötanud projektiga juba üle kahe aasta. Siis ei olnud olukord veel nii katastroofiline kui praegu, mil Eestis on töötuid üle saja tuhande ja neid tuleb aina juurde. Kuid vaidlused töölepinguseaduse üle käisid juba ammu. Nüüd on Härmi projekt ülimalt aktuaalne ja ta ise ütles, et see on tema seni olulisim kuraatoritöö.
Oma näituse tausta ja problemaatikat lahkab Härm nii põhjalikus pressitekstis kui ka Sirbis, artiklis pealkirjaga „Millal meid tegelikult koondati”.
Olulise pöördena uuemal ajal peab Härm silmas seitsme- ja kaheksakümnendate aastate neoliberaalseid reforme: „Reagani ja Thatcheri antikommunistlikus hirmuliidus lükkavad ammu paigalt nihelenud kapitali liikvele. See siirdub odavama tööjõu otsingul itta, Kolmanda Maailma riikidesse, jättes kohaliku tööjõu kiratsema. Vaikselt, ent järjekindlalt hakkab kehtestuma Milton Friedmani teooriaks kirjutatud imeline vabakaubandusmaailm, kus tööjõu ja töötajate alavääristamine/alaväärtustamine võtab üha mastaapsemad mõõtmed.” Meie hakkasime sellele rongile järele jooksma 1990. aastatel ja nüüd on tagajärjed käes. Härm jätab lahti küsimuse, mis oleks neoliberalistlikule mudelile alternatiiv. Kas tõesti jälle sotsialism? Või siis liberaalne neosotsialism?
Rahvusvaheline kunst
Igal juhul on Anders Härm väga tundliku sotsiaalse närviga. Ta lausa vihkab nõukogudeaegset esteeditsevat kunsti, mille rudimendid ikka ja jälle igasuguste retro- ja juubelinäitustega pinnale ujuvad. Ta peaks aga aru saama, et Nõukogude ajal ei olnud sotsiaalne kunst võimalik ja enamik vanematest kunstnikest ei suutnud ega tahtnud uuemal ajal muutuda.
Näituse töid pole vaja üle seletada, sest nii pressiteates kui ka seinatekstides on kõike selgitatud. Muidugi on see kunstniku sõnumi mõistmiseks vajalik, kuid kohati tekitab selline literatuursus seose sotsrealismiga. Vahe on ainult selles, et kui tookord oli teose sisu loetav otse pildilt, siis nüüd tuleb lugeda seinateksti.
Näituse pealkiri on ingliskeelne, sest tõlge „sinikrae bluus” oleks olnud veidi koomiline. Seltskond on rahvusvaheline. Vaimukas on tutvustada kunstnike päritolu lühenditega, nagu neid võib leida autonumbritelt või siis spordi teleülekannetest. Nii esinevad näitusel kunstnikud sellistest maadest nagu Bel/Mex, Aut/Est, Vez/Aut, Seb/Ger ja Esp/Mex. Kunst on tõesti muutunud rahvusvaheliseks. Paljud kunstnikud elavad ja töötavad eri maades, paljud teevad koostööd teiste maade kunstnikega. Kuid see näitus on nad koondanud ühise teema ümber, milleks on tööpuudus. Valge- ja sinikraede vastandus on igipõline ja mõistagi kaldub loominguline intelligents vasakule.
