Küpse mehe mõtisklused
Kuna raamatu pealkirja „Mõtelda on mõnus” on Hando Runnel 1980-ndate alguses juba hõivanud, võinuks Kalev Kesküla esseekogumiku pealkiri olla „Mõtiskleda on mõnus”. Sest just seda Kesküla oma raamatus „Elu sumedusest” teeb.
Raamatus on esil autori mõnus mõtteuit. Selline, mis tuleb, kui on aega vabalt mõtiskleda, millest tahad, mõnusat tunnet peletamata, sest kogu aeg on ju vaja mõtelda sellele, mida vaja. Valdavalt lähtub Kesküla mõtiskelu kirjanduse heast tundmisest, kohati sedavõrd heast, et tekitab imetlust.
Nimed, teoste süžeetuumad või kirjandusseltskond, millest Kesküla mõtteotsa hargnema paneb, on tuttavad. Mainitud tsitaadid ja seigad aga mõnelegi lugejale, mulle vähemalt, mõnikord täielik avastus. See tuleneb loomulikult mu võhiklikust lugemisharjumusest – raamat läbi ampsata ja unustada. Kesküla pole midagi unustanud, vaid kirjaniku ja kriitikuna kõik talletanud ning puistab teadmiste- ja mälestuskilde kui varrukast, laseb oma mõtetel elust, armastusest, ühiskonnast, kirjanikest, eestlusest jpm joosta kirjanduslikke assotsiatsioone pidi siia-sinna. Mõned lookesed, nagu näiteks „Tango viiekümnesele mehele”, on lihtsad nostalgilised tagasivaatepilgud varakult lahkunud kirjanikele, põgusad ja valusad.
Meeldiva sõna- ja mõtteseadjana naudib Kesküla mõtiskluse mõnu, loob kergelt humoristlikus laadis üldistusi, ja see pole eputav mäng, vaid elukogenud inimese nägemine.
Kiire ja kosutav
Internetiajastu on meid muutnud pealispindsemaks, info kiirhaarajaks, „Elu sumeduses” leiab aga mõtte vormimist, mida pealispinnaline kiirlugeja võiks mõnikord taas üle sirvida. Seda pole raske teha, sest 132 leheküljel on 66 mõttejooksu, iga looke vaid lehekülg-poolteist pikk, seega – kiire ja tänapäevane, aga hariv ja kosutav lugemine.
Mis on sume elu? Paaris kohas jõuab Kesküla seda riivamisi ka seletada, ent päris selgeks siiski ei tee. Üldjoontes võib öelda, et tegemist on mingi mõnusa asjaga.
Veinidest ei tea ma midagi. Olen küll kuulnud maitsehinnangutena kasutatavaid väljendeid, aga veini juues ise ära arvanud neist vaid mõne üksiku.
Kesküla on „Elu sumedusest” avaldanud oma esimese juubeli puhul, kirjutanud seda suvel Käsmus, nagu ta paaril korral vihjab. Ja kuigi suvi oli jahe ja vihmane, on õbluke raamat küps ja tummine, samal ajal kerge ja hea järelmekiga. Loodan, et need terminid on õiged.
