Valdas nii graniiti kui ka puitu

1918. aastal pääses ta Eestisse ja oli üks Pallase asutajaid. Kooli õppejõuks oli ta üle kahekümne aasta, sealhulgas kahel korral kooli direktor. Kõik läks esialgu hästi ka Nõukogude ajal, ta oli Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuuriõppejõud ja kolm aastat kooli direktor. 1950. aastal põgenes ta represseerimislaine eest Moskvasse, kus töötas tollase esiskulptori Sergei Merkurovi ateljees. 1954. aastal naasis ta kodumaale ja tegeles vabaloominguga. Anton Starkopf suri 1966. aastal Tartus. Tartus oli ka tema majamuuseum, mida juhatas praeguse näituse kuraator, skulptor Ahti Seppet, Starkopfi soovil on ta maetud omaenda koduaeda. Mingite omandiprobleemide tõttu on Tähtveres asunud muuseum oma töö lõpetanud.

Mille poolest on Anton Starkopfi looming eriline ja miks on ta moodsa kunsti legend? Eel­kõige selle poolest, et ta alustas juugendliku stilisatsiooniga, see­järel tulid ekspressionismi, siis art deco mõjud. Ta valdas pea kõiki materjale: graniiti, pronksi, marmorit, puud, dolomiiti, šamotti jne. Ainulaadsed eesti skulptuuris on ka Starkopfi betoonist valatud skulptuurid. Lisaks on ta on teinud ka keraamikat ja joonistusi – viimaseid eriti aastatel, mil riiklikke tellimusi ei tulnud. Eriti armastas graniiti. Üks ekspressiivsemaid töid on „Uppuja” (1931), mis on ka näitusel väljas. Samuti tegi ta Vabadussõja monumente.

Tallinnas oli viimati tema isikunäitus 1961. aastal Kunstihoones, rohkem on tema pärandit näidatud kodulinnas Tartus, seal asub ka enamik tema töödest. Kumu näitus on väga ülevaatlik ja pakub kunstniku loomingust uusi avastusi. Skulptori pojapoeg Hannes Starkopf, kes on sündinud aasta enne vanaisa surma, ei mäleta mõistagi vana­isast midagi. Lapsepõlvest mäletab ta seda, kuidas ta turnis aias graniidist karude otsas. Hannese looming on muidugi midagi muud, kuid mõne portree puhul kumab vanaisa tehtu läbi.

Näitus

„Anton Starkopf,

Eesti skulptuurilegend”

Kumus 30. maini