Mustvalge ja verine koomiksiklassik
Kui koorida „Sin City” sarja tugevaimalt teoselt, Frank Milleri kohta üllatavalt vagura tempoga ja sõnaohtralt „Karmilt hüvastijätult” rafineeritud vägivalla, nõretava seksuaalsuse ja labasevõitu ühiskondliku vastandamise poolkohustuslikud kihid, paljastub üllatavalt tundeline rüütliromaan. Peategelane, naistest enamasti ära põlatud jõuline koletis Marv on musklipundarde all, teisel pool sõjast saadud psühhotraumasid, amneesiahooge, enesehävituslikku käitumist ja vihmamantlifetišit läbi ja lõhki romantik. Ning kui ainus daam, kes tema vastu kirglikku soojust ja lahkust üles näitab, enne järgmist hommikut purjus Marvi kõrval surnuks osutub, käivitub ka stiilne kättemaksudraama, mis ei peatu enne, kui suurem osa asjaosalisi ja mõned süütud pealtvaatajad on tseremoonitsemata ning tükkhaaval teise ilma saadetud.
Frank Milleri joonistatud ja kirjutatud düstoopiline, urbanistlik ja läbinisti korrumpeerunud maailm on rangelt must-valge. Ühtegi värvikribalat antud loost ei leia ning hallid toonidki on välistatud: lakooniline joon, valgus ja vari on ainsad visuaalsed elemendid, mille kaudu paljastub Marvi troostitu ja kiskjalik tegelikkus. Vahetoonide märgiline puudumine torkab silma ka loo ülesehituse ja Marvi enda kompromissituse juures – „Sin City” esimese pajatuse moraalselt kõige ambivalentsemaks tegelaseks ongi Marv ise.
Autor ei varja oma põlgust 1990. aastate algul koomiksitööstuses valitsenud lapsikuvõitu klišeede suhtes ning seega pole jõhkrast vägivallast, müüdavast seksist ja ohtlikest uimastitest tiine „Sin City” mitte ühestki otsast lasteraamat. Pigem seonduvad algul legendaarses sõltumatus koomiksivihikus „Dark Horse Presents” avaldatud kalgi pildisarjaga hoopis sellised anakronistlikud loomingulised väljendusviisid nagu film noir ja pulp-kirjandus.
Kantpeast kangelane
Siiski pole Marv olemuselt suurt muud kui supersangar – kole, natuke juhm, anamneetiline, psühhopatoloogiline ja kaaskodanikes kibestunud supersangar. Tõsi, ta ei lenda ega pritsi silmadest laserkiiri, kuid suudab lähivõitluses alistada iga mõeldava vastase, talub hästi kuulihaavu ja elektritoolgi ei murra teda esimese särtsuga maha.
Mõnes mõttes on „Sin City” allakäinud ameerikaliku meelelahutuse põhi – vähemalt nende jaoks, kes ei soovi või ei oska räigest pealispinnast sügavamale näha. Mõni küsib ehk koguni, kas sellist sopakirjandust (kui koomiksit üldse saab kirjanduseks nimetada) ongi vaja eestindada. Mina ütlen, et on küll! Ei ole normaalne, et pildisarjad, mis mujal maailmas juba ammuilma iseseisva meediumina pjedestaalile tõstetud, jõuavad meieni eelkõige läbi Hollywoodi filmifiltri. Mullu eestindatud, igale vanusele sobiv, ent pigem täiskasvanumale lugejale suunatud Marjane Satrapi „Persepolis” oli igati sobiv esimene pääsuke tõsiseltvõetavate koomiksite vallast eesti keeles, ning „Sin City” on hea jätk. Stiilne, terav, ainulaadne, piire lõhkuv jätk.
