Priit Valge on mõistagi suur isetegija. Lemmikuks loomulikult puutöö, kuid ka mõned kivist asjad on aja jooksul valmis saanud. Oma ehitusalaseid teadmisi on ta jaganud lisaks õpilastele ka laiema avalikkusega, olles kirjutanud kolm käsiraamatut – saunadest, puu- ja müüritööst ning suveköökidest.

— Kuidas jõudsite käsiraamatute avaldamiseni?

— Tegelikult oli asi üsna proosaline. Ajakirjade Kirjastus palus mul kirjutada raamatu soojustusest. Ütlesin ära, sest ei tunne end selles valdkonnas koduselt, aga naljaga pooleks pakkusin neile, et võin kirjutada saunaraamatu. Haarati sõnast, ja kus sa siis enam pääsed, tuli ära teha.

— Mida olete endale ise ehitanud?

— Kõige südamelähedasem on loomulikult maakodu saun Saaremaal, kus on minu vanavanemate kodu. Teine saun on mul Tallinna korteris, hästi pisike. Leiliruumi tegin vanni asemel. Kujutage ette, kuidas on vannis vihelda?! Ruumipiirang oli nii suur, et paberile ei julgenud seda joonistada, lõin siis lihtsalt vaheseinad maha, istusin tabureti peale nurka, võtsin ajalehe kätte nagu viha, vehkisin sellega ümber õlgade ja lasin naisel tõmmata kriipsu seinale. Saun peab majapidamises olema, niisketel külmadel sügisõhtutel on see väga väärt asi. Olen väga rahul Saaremaa sauna kerisega.  

— Milline on hea keris?

— See, mis annab maheda leili. Ma ei ole leidnud head metallkerist. Teadjamad ütlevad, et kuumale metallile sattunud vesi ja hõõguv metall annavad välja positiivseid ioone. Inimene vajavat negatiivseid ning seepärast tuleks saunas metalli võimalikult vältida. Olen isegi mõelnud, et leiliviskamise luuk peaks olema kivist. Töötan praegu selle kallal, et pakkuda kivikerist kui toodet teistelegi, see saab olema selline tööstusmudel, mille saab kodus ise kokku panna nagu lego.

Ühte sauna planeerime ehitada aga praegu meie kooli õuele. Kui tudengid tulevad pärast sessi praktikale, siis mõtlesime neile teha lõbusa vahepala ning ehitada lumesauna. Tegime sellise kord aastaid tagasi ja kirjutasin sellest ka saunaraamatus. Teeme lumest saunamajakese seinte ja lae paksusega umbes 50 cm. Et sauna ressurssi mitte kulutada, kütame ka seekord kerise soojaks õues ning lükkame ta suuskadel sauna, ja mehed järele. Pean ütlema, et lumesaun sulab ootamatult vähe, eelmisel korral käis neli-viis meest paar-kolm korda laval, selle ajaga sulas sein ainult 2,5 cm. Ja mida jäisem saun on, seda kauem peab vastu.

— Kas teil jääb aega ka televiisorit vaadata? Kuidas suhtute välismaistesse kodu renoveerimise ja ümberkujundamise tõsielusaadetesse?

— Kõige rohkem vaatan Discovery kanaleid, põnev on saade „Kuidas see on tehtud?”. Olen vaadanud ka seda Discovery saadet, kus kodusid rajatakse. Põnev ja õpetlik. Aga n-ö remondisaateid, kus tullakse algul suurte haamritega lammutama ja siis ruumid paari päevaga korda tehakse, mitte. Arvan, et kvaliteedilt on see, mis nii kiirelt tehakse, paras jama, nii kiirelt ei saa asja korralikult teha. Kuigi ehk on see Ameerikas võimalik. Sellised saated on sõu ja võivad tekitada mõnes perekonnas paha küünarnukitunde – sellise, kui laupäeva hommikul istuvad kaks inimest teleri ees ja nõrgem pool müksab tugevamat küünarnukiga, et „näe, kui kiirelt sai tehtud, miks meie ei saa?!”. Mina soovin, et „Nurgakivi” tekitaks hea küünarnukitunde – paneks mõtte tööle.

— Kuidas suhtute remondiõpetussaadetesse, nagu 1990-ndatel alustanud „Remontti-Reiska”, mida näitas Soome MTV3?

— Reiska on saatejuhina ja spetsialistina suurepärane ja mul on hea meel, et olen saanud ühel korral koos temaga saadet salvestada. Aga mul on tolle aja kohta üks lugu tudengitest. Poistel oli praktika, kaks neist said ülesandeks värvida ust. Näitasin esimesed liigutused ette ja läksin teiste juurde. Kui tiiruga nende juurde tagasi jõudsin, oli uks nii paksult värvine, et lausa voolas nurkade pealt. Imestasin, miks nad nii palju värvi panid, aga poisid ütlesid, et ei pannud paksult, vaid värvisid kaks korda. Ütlesin, et samal päeval seda ei tehta. „Aga me eile vaatasime Soomest, seal näidati, et värviti kaks korda järjest.” Kas oli asi puudulikus keeleoskuses või ei taibanud nad, et saates oli puudu see kaader, kus värvitud pinda kuivamise tuvastamiseks käega katsutakse. Sellise kaadri ajahetk kestab vähemalt 12 tundi.