Kõrgharidust naljalt ilma hea palgata ei saa
Kaheaastase lapse ema Kadri Alt, kellel praegu on keskharidus, soovib oma haridusteed jätkata. Ainukest võimalust selleks näeb ta õppimises kaugõppes ja töö kõrvalt. „Muud moodi küll ei tea, kuidas hakkama saab,” sõnas Alt. Tal on plaan saada rakenduskõrgharidus ja õppida tegevusterapeudiks. Õppida päevases õppes ja täiskoormusega, ilma sissetuleku tagamiseks töötamata, ei pea ta võimalikuks. „Enamik tuttavaid teeb sama moodi, et õpivad ja töötavad koos. Tuleb hakkama saada,” rääkis Alt, kellel on kogunenud palju indu ammu plaanitu lõpuks teoks teha. Õppetoetuse peale ta ka loota ei saa. Kui ta aga riigi n-ö tasuta kohale ei saa, siis tõenäoliselt plaan luhtub, sest õppemaksu pole võimalik tasuda.
Eelmisest sügisest on naine töötukassas arvel, kuid ühtegi koolitust sealt ta saanud ei ole, sealtkaudu töökohta leidnud samuti mitte. Kui ta nüüd täiskoormusega kõrgkoolis õppima hakkaks, kustutataks ta töötukassa nimekirjast ja töötutoetust enam ei antaks.
Kui vaadelda olukorda laiemalt, siis Eestis mõjutab kõrghariduse saamist endiselt väga tugevalt inimese sotsiaal-majanduslik taust ning omakorda toetab seda meie õppetoetuste süsteem, leiavad poliitikauuringute keskuse Praxis analüütikud Eve Mägi ja Laura Kirss oma äsja valminud kõrghariduse analüüsis.
Nimelt on kõige madalama sotsiaal-majandusliku staatusega üliõpilaste osakaal tudengkonnas väga väike. Eesti üliõpilaskondade liidu tellimusel Praxise läbiviidud kõrgharidusele ligipääsu uuringu tulemused näitavad, et ainult viis protsenti üliõpilastest pärineb madala sotsiaal-majandusliku staatusega peredest. Suhtelises vaesuses elab samal ajal 19,5 protsenti elanikkonnast.
„Rohkemgi veel kui perede otsene rahaline sissetulek mõjutab kõrghariduse omandamist see, millise gümnaasiumi oled lõpetanud ja millises piirkonnas,” selgitas analüütik Eve Mägi. Kõige selgemaks mõjuriks on aga vanemate haridustase: mida kõrgem see on, seda tõenäolisemalt omandavad ka nende lapsed kõrghariduse, ja vastupidi, mida väiksem on vanemate haridustase, seda väiksemad on laste šansid head haridust saada.
Eesti on erandlik
Teiseks oluliseks üliõpilaste käekäigu mõjutajaks on õppetoetuste süsteem, mis Eestis on üles ehitatud selliselt, et toetust määratakse õppeedukuse, mitte majandusliku vajaduse järgi. „Saavutuspõhine õppetoetuste süsteem süvendab veelgi seda ebavõrdset ligipääsu,” selgitas Eve Mägi. „See võimendab sotsiaal-majanduslikke ja regionaalseid erinevusi, andes eelise kõrghariduses osalemiseks kõrge sotsiaal-majandusliku staatusega peredest pärit õpilastele.”
Euroopa Komisjoni andmetel eristub sellise süsteemiga Eesti, koos Sloveeniaga, selgelt teistest Euroopa riikidest, kus toetuste maksmisel arvestatakse suuremal määral üliõpilaste vajadusega või osutatakse rahalist abi kõigile tudengitele.
Seega, kui Eesti laps pääseb õppima mõnda elitaarsesse põhi- ja keskkooli, saab ta tõenäoliselt riigi ülikoolis tasuta koha ja talle antakse hea õppeedukuse eest õppetoetust. Samal ajal kui keskpärases keskkoolis hariduse saanud nooruk tõenäoliselt riigi ülikoolis tasuta kohta ei saa ja peab ise oma õpingute eest maksma. Seda suurema tõenäosusega ei saa ta ka õppetoetust.
Niisuguse süsteemi tõttu ei ole üllatav, et Eesti üliõpilased on Euroopa Liidu kõige suuremad töörügajad. Nimelt näitab Eurostudenti uuring, et 66 protsenti üliõpilaskonnast töötab, samal ajal kui paljudes Euroopa riikides on see näitaja alla 50 protsendi. Eesti tudengid kulutavad vähim aega õppetööle – vähem kui 25 tundi nädalas, kui paljudes Euroopa riikides on see üle 33 tunni.
Eesti üliõpilaskondade liidu juhatuse esimehe Maris Mälzeri sõnul oleks kõrgharidusele võrdse ligipääsu tagamiseks vaja tuua kõrgkoolidesse paindlikke õppevorme, mis võimaldaksid ühitada õpinguid ja erialast tööd, ja vaja on muuta ka õppetoetuste süsteemi.
Süsteemi tuleb muuta
„Praegune õppetoetuste süsteem ei täida eesmärki. Vajalik oleks üle minna vajaduspõhisele õppetoetuste süsteemile, mis aitaks neid üliõpilasi, kes seda kõige rohkem vajavad,” märkis Mälzer. Tuleb muuta praegust olukorda, kus pääs kõrgkooli sõltub õppuri vanemate sissetulekust, elukohast, haridusest jm asjaoludest.
„Siin tekib ka kvaliteedi probleem: laialdane täiskohaga töötamine ja täiskohaga õppimine samal ajal lihtsalt ei saa hästi mõjuda,” lisas Eve Mägi. „Samuti on see riigi ja kõrgkoolide ressursi raiskamine, sest riik ju panustab iga õppekoha loomisse.”
Ka nüüd, kui lokkab töötus – ja kui võiks eeldada, et noored kasutavad seda aega pigem õppimiseks –, on üliõpilaskondade liidu andmetel hoopis kõvasti kasvanud õpingute katkestajate arv. Selle põhjuseks on osalt ka vanemate kui üliõpilaste peamiste toetajate töökaotus. Mis tõestab, et ilma toetuste süsteemita kaob paljudel noortel edasiõppimise võimalus.
