Daphne on 13-aastane inglanna, kes laevareisil oma kubernerist isa juurde tsunami kätte jääb ja saarele uhutakse. Seal kohtab ta alasti Maud, kelle hõim samuti hiidlaine ohvriks langes. Noored ei mõista üksteise keelt ja käituvad eri põhi­mõtete järgi.

Vaatemäng nagu filmis

Kahe maailma ühte põimimine muutub vältimatuks, kui saarele saabub veel tsunami­põ­ge­nikke, kellest saab Mau ja Daphne jõu­pingutuste tulemusel uus rahvas. Temaatika on selles noorte­etenduses mitmekihiline ja lavalt läbi käivate mõt­telaadide galerii  kirju ning lapspubliku intelligentsust siin ei alahinnata.

Pratchetti loo on dramatiseerinud Mark Ravenhill, kelle looming peaks kohalikule teatripublikule tuttav olema. Igatahes on ta loost välja praakinud suurema osa pratchettilikku mahlast dialoogi. Õnneks on siiski alles hea ajastusega ropusuine papagoi Milton, kes mitmes kohas süžee jooksule õlisüstina mõjub.

Kui lavastuse tekst on tavaline lugu, siis produktsioon on suurejooneline. Laval on nukke, ekraane, tantsu ja laulu, aga ka tehnoloogiat, lisaks musta rõivastatud lavatöölisi, tänu kellele sai kätte peaaegu filmilikud plaanimuutused.

Pratchett/Ravenhill

„Rahvas”

L: Melly Still

O: Gary Carr, Emily Taaffe, Jt

Coca-Cola Plazas 30. jaanuaril