Üks käsi annab, teine võtab
Tegemist on seadusega, mis paneb aluse ja seab raamid kaitseväe personalipoliitikale ning määrab muu hulgas ka kaadrikaitseväelaste sotsiaalsed tagatised.
Lõppenud kümnend on näidanud, et kaitseväel ei tasu personali seisukohast oodata häid aegu. Majandusliku tõusu ajal oli potentsiaalsetel kaitseväelastel sageli teha muudki, palju ahvatlevamat, nii et mitme aasta jooksul kaadrikaitseväelaste hulk lausa vähenes. Praegusel kriisiajal leiduks teenistusse astuda soovijaid rohkem, aga paraku pole raha neile palka maksta. Säärane nokk kinni, saba lahti olukord jätkub tõenäoliselt ka edaspidi.
Kui oletada, et sõjategevus Afganistanis kestab veel 10–15 aastat ja me kavatseme ustava liitlasena jätkata operatsioonil osalemist praeguses mahus ja tingimustel, ei ole raske hinnata, kui palju peab kaitsevägi lähiajal sõdima. Igaüks võib ise arvutada, korrutades praeguse riigikogu poolt määratud Afganistani väekontingendi kaitseväelaste piirarvu (170) kahega (kuna aastas on kaks rotatsiooni) ja seejärel kümne või viieteistkümnega. Võib oletada, et igal aastal saab tõenäoliselt kaks kuni viis kaitseväelast surma ja kümme kuni viisteist haavata.
Mõistagi võivad liitlased Afganistani sõja ka erilist edu saavutamata varem lõpetada. Samal ajal ei saa välistada mõne uue samalaadse sõjalise operatsiooni alustamist. Igal juhul tasub arvestada, et lähima 10–15 aasta jooksul tuleb ilmselt mitmel tuhandel kaitseväelasel sõjategevuses osaleda. Paljud peavad minema sõtta korduvalt. Pole alust arvata, et kaadrikaitseväelase elukutse muutub vähem ohtlikuks, kui see praegu on.
See on kontekst, millest kaitseväeteenistuse seadust parandades ja kaitseväelaste sotsiaalseid garantiisid määrates peaks lähtuma.
Positiivse poole pealt tooksin esile, et uues kaitseväeteenistuse seaduse eelnõus on haavatasaamise tagajärjel täielikult või osaliselt töövõime kaotanud kaitseväelasele määratav riiklik toetus seotud kaitseväelase pensioniga, mille ta oleks vastaval ametikohal välja teeninud. Näiteks kaitseväeteenistuse töövõimetuspension täieliku püsiva töövõimetuse korral oleks 80% tema ametikoha arvestusliku pensioni summast.
Samuti on sätestatud toitjakaotuspensioni maksmine hukkunud kaitseväelase ülalpeetavatele. Kolme või enama ülalpeetava puhul oleks selle suurus 75% hukkunu arvestuslikust pensionisummast. Ka on määratud, kuidas tuleb korraldada haavatud kaitseväelaste tervise taastamiseks vajalike teenuste osutamine.
Haavatute ja hukkunud kaitseväelaste omaste eest hoolitsemine paraneks selle seaduseelnõu kohaselt oluliselt ja jõuaks tsiviliseeritud ühiskonnale omasele tasemele.
Mitu sammu tagasi
Paraku ei ole head ilma halvata. Uude kaitseväeteenistuse seaduse eelnõusse on sisse kirjutatud kaitseväelaste sotsiaaltagatiste vähendamine ja kaitseväe pensionisüsteemi redutseerimine.
Kui praegu on kaadrikaitseväelasel võimalik 30%-line kaitseväelase pension välja teenida 12 ning 50%-line pension 20 teenistusaastaga, siis uue seaduseelnõu kohaselt peab 50%-lise kaitseväelase pensioni väljateenimiseks olema teenistuses vähemalt 25 aastat.
See seadusesäte kahjustaks kõige rohkem madalamas auastmes kaitseväelaste, kaadrisõdurite ja nooremallohvitseride huve, sest nad kaotaksid võimaluse kaitseväelase pensioni välja teenida.
Eelnõus on sõdurite ja nooremallohvitseride tegevteenistuses olemise piirvanuseks kehtestatud 35 eluaastat. Lihtne matemaatika näitab, et isegi kui tõsta vanusepiir 40. eluaastani, ei oleks madalamate auastmetega võitlejatel kaitseväe pensionisüsteemis enam kohta. Ebakindlust lisaksid ka lühiajalised, kolmeaastase tähtajaga tegevteenistuslepingud, mida edaspidi kavatsetakse kaadrireameestele ja nooremallohvitseridele senise tähtajatu teenistuslepingu asemel pakkuda.
Oleks asjatu loota, et need meetmed aitaksid madalamas auastmes kaadrikaitseväelasi teenistuses hoida või neid muul moel distsiplineeriksid. Pigem vastupidi, antakse ju potentsiaalsetele kaadrikaitseväelastele selge signaal: kui teil õnnestub sõdades ellu jääda ja 15–20 aastat kaitseväeteenistust ilma raske haava või vigastuseta üle elada, olete jäetud iseenda hooleks ja võite 20-aastaste noortega ühelt pulgalt uut elu alustada.
On tähelepanuväärne, et mida auaste ülespoole, seda vähem kaitseväe pensionisüsteem muutuks. Kaitseväe juhataja ja peastaabi ülema jaoks ei muutuks sisuliselt midagi. Ka poleks uut süsteemi võimalik rakendada tagasiulatuvalt nende kaadrikaitseväelaste suhtes, kes on praegu teenistuses või teenistuse lõpetanud. Ilmselt just neid präänikuid pakutakse kaitseväele, et kaitseväe juhtkond muudatusettepanekutega nõustuks.
Kaitseväel on tulnud ja tuleb ka edaspidi osaleda meie liitlaste sõdades. Säärasest ühe käega andmisest ja teisega võtmisest pole kasu, kui Eesti riik soovib, et kaitsevägi ja kaitseväelased oleksid ka edaspidi võimelised meie rahvaesindajate poolt määratud sõjalisi ülesandeid täitma.
