Hendrik Sal-Saller, sedapuhku muusikast

Hendrik Sal-Salleri nimega seostuvad enamasti katustel käimine, taevas tantsimine, viis kasti õlut ja veel hulk refrääne. Kuid mida arvab nende refräänide ligi kolmekümneaastase lavakogemusega autor muusikategemisest ja muusikuks olemisest, mida ta muusikas tegelikult hindab?

Sa oled nii palju intervjuusid andnud, et kõik asjad on ilmselt sada korda üle räägitud...

Alguses arvasin, et äkki kedagi huvitab ka muusika, aga üsna peatselt sai selgeks, et väga ei huvita. Musasse (sõna „muusika“ Sal-Saller ei kasuta – toim) süübivaid asju on üsna vähe.

Häirib see sind?

Olen sellega harjunud. Ja kõik ju teavad, mida tehakse ja mille jaoks tehakse. See on paratamatu. Loomulikult räägiksin parema meelega musast, aga sellest ei kirjutata.

Ma proovin siis teisiti teha. Kui tihti sa näed laval bände, kes ei saa aru, miks nad seda teevad?

Väga palju ma sellega kokku ei puutu. Kaalun enne väga, kas ostan pileti, ja vaatan, kuidas inimesed on tulnud kokku ja teevad tööd, või ma ootan mingit sõud, emotsiooni. Kui olen kuhugi sattunud, kus inimesed ei musitseeri hingest, siis piltlikult öeldes lasen selle ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Minu jaoks on muss – kuidas öelda – lähtun emotsoonidest, mitte ei lähe kuulama kellegi oskusi, kui palju noote minutisse mahutada keegi suudab. Kui lähen kontserdile, ootan sealt kõikide asjade summat, teatud emotsiooni.

Kas pead ise laval olles seda emotsiooni võltsima?

Hetkel, kui peaksin hakkama seda võltsima, lõpetaksin ma selle asja tegemise ära. Mul ei ole võimalik seda teha niimoodi. Üks põhjusi miks meie bänd siiamaani püsinud on, on see, et  ise naudime seda, mida teeme. Usun siiralt, et mina ja meie oleme õigel teel. Kui me ei naudiks seda, mida teeme, kui peaksin sulle praegu valetama, siis see lõpeks küllaltki ruttu otsa. Meie bändi tavaline töörütm pole päris selline, et seda ilma entusiasimita teha.

Oled lati kõrgele ajanud?

Olen jah ja ma kogu aeg mõtlen selle peale, et see latt peabki kõrgel olema. Vastasel juhul - asjad kokku ja lõpetame selle mängimise ära.

Muidugi oleme ühe või teise perioodi järel üsna tühjad. Praegu on selja taga raske suvi, jätsime igal õhtul konkreetse koguse energiat lavale.

Naljakas on, et ühest küljest võtab see läbi ja samas innustab tegema mingeid uusi asju. Kui  näed, et inimesed tulevad kontsertidele, siis annab see metsikult postiivse tõuke mõelda, mida teha edasi. Mida pakkuda talvel, järgmisel aastal? Jõuamegi sinna, et publik paneb neid asju tegema. Kui meil poleks publikut, ma ei kujuta ette, kui entusiastlikud siis oleksime...

Jääb mulje, et leiutad pidevalt endale väljakutseid?

See on õige tegelikult. Imelik, et seda keegi tähele pannud pole. Neid asju tuleb leiutada kasvõi enda jaoks, et oleks põnev. Nagu iga asjaga – kui tekib rutiin, siis see hakkab kohe tapma. Muusikat esimesena. Rutiini ei tohi sisse lasta. See on üks põhjus, miks ma neid asju leiutan. Asi on lihtne – kui oled endaga rahul, siis kandub see vahetult üle publikusse. Peaks näha olema, et meestele meeldib laval olla, et keegi ei sunni neid sinna relva ähvardusel.

Laiemalt vaadates on bänditegemine väikese loovtööstusettevõtte juhtimine...

Mingil määral jah. Seal peab orgunnima suhteliselt palju asju. Aga kuna olen korraldanud neid asju juba aastaid, siis olen harjunud. Ma ei oskakski nii teha, et olen kodus ja siis heliseb telefon, et tule sellel ja sellel kuupäeval kell see ja see sinna ja sinna. Olen harjunud, et ma ise koordineerin olukorda. Ja teen seda ikkagi, kuigi meil on olemas mänedžer.

Kui suur on mänedžer Aarne Valmise roll bändis?

Aarne roll on küllaltki suur. Ütleme nii, et ma ei tegele helitehnika ja valgustehnikaga, lava rentimise, korraldajatega nõupidamise, kellaaegade kokkuleppimisega – see on puhtalt tema töö. Mina suhtlen bändiga, suhtlen meie helitehnikuga.

Aga kui sa peaksid Smilersi juhtimise otsast lõpuni enda peale võtma?

Ei tahaks seda teha, sest nii kummaline kui see ka ei tundu, pean ennast kunstnikuks. Ma ei leia, et oleks vaja tegelda mingisuguste jooksvate küsimustega. Mulle meeldib meie praegune töökorraldus.

Kui oluline on sulle mõiste respekt?

On ikka oluline. Oleneb, kuidas ta on kirjutatud. Kui „c“-ga ja tähendab poosi mingi liikumise juures, siis see pole mulle oluline. Kui k-ga, siis on see väga oluline. Oma tegemistes üldjuhul arvestan sellega väga palju. Vist jälle kasvatusest tingitud, kust need asjad ikka tulevad.

Kui palju sa oled õnne nimel läinud kompromissidele, mille tagajärjel oled oma eetilisi tõekspidamisi muutnud?

Mmmm. Ega ma üldiselt eetilisi tõekspidamisi pole pidanud väga muutma. Ei mäleta, et oleksin pidanud alla neelama mõru maitsega tükki, et teen selle ära, siis läheb lahedaks. Hoian sellest väga kinni, et ma ei peaks neid asju tegema.

Radikaalsus on ikka aastatega lahtunud?

Kuueteistaastasega võrreldes on nurgad vähe ümaramaks kulunud. Võib-olla ma pole enam oma vastustes nii äkiline. Mingi aja jooksul õpid aru saama, et pole mõtet öelda kunagi “ei kunagi“, kuigi see ehk sellel hetkel tundub õige. Elu teeb nii kummalisi keerdkäike, et mingi aja pärast tundub, et kuidas see nii võis olla, näen asju teisiti. Sellist meest, kes ma olin aastaid tagasi, tehes Generaator M-i, on minus suhteliselt palju järel.

Vaatame asja niipidi – Genekas mängis koolidiskodel DJ’de vaheajal. Smilers mängib ööklubides DJ’de vaheajal. Tunned, et ring on täis?

Ei tunne eriti. Ma annan endale aru, kus ja mismoodi muusikat teen. Minu jaoks polegi koht nii oluline. Miks me Genekat tegime nii, nagu seda tegime? Meil oli enda meelest räige missioon viia punki inimesteni, kes sellest midagi ei teadnud või ei tahtnud midagi teada. Iseenesest oli see täiesti jabur olukord. Aga – mängisime juba siis vähemalt kaks korda nädalas, mis oli tolle aja kohta väga palju. Seda tänu sellele, et oli üks diskor Heiki Soome, kes ütles, et poisid, mängige mu sõude vahepeal. Ma ei mõelnud kunagi ümbritsevale mussile, millega pidu hakkas ja lõppes. Lasin selle ühest kõrvast sisse, teisest välja. Elasin väga selgelt oma asja sees, olin pühendunud. Nii on ka praegu. Tümakat on ümber nii palju, et kui sellele tähelepanu pöörata, siis ei tahaks üldse musast rääkida. Olen õppinud seda ignoreerima. Tähtis on hetk, kui tõuseme lavale. Peale meie lahkumist tulgu või veeuputus (naerab). Nii saab selle asjaga hästi ühele poole.

Eesti paraku on, nagu ta on, siin ei või endale ette kujutadagi, et mängid ainult staadionidel või ägedates rokiklubides, mida meil on jalaga segada. Meie olukord on lihtsalt selline ja sellega tuleb arvestada.

On sul selliseid emotsioone-tõrkemomente olnud, et jälle need purjus jorsid?

Ei tohi nii üldistada, et lähed kuhugi ja ütled, et siin on ainult purjus jorsid. Seal vahel on ikkagi inimesi, kes on tulnud sinu pärast, maksnud piletraha ja lähevad pärast mängu minema. Võib-olla isegi ei osta baarist ühtegi jooki. Kunagi ei saa selles suhtes publikut alahinnata. Seal ööklubinduses pole muud halba kui kellaajad. Kui ikka pead hakkama mängima pärast kella ühte, siis pole keegi enam suuteline nii vastuvõtlik olema, nagu sa tahaksid.

Julged öelda, et sust on aastatega saanud pragmaatik?

Mis mõttes?

Selles mõttes, et võtad kõiki asju praktiliselt ja loomulikult...

Eee.. ei võta väga, kuigi must võib-olla jääb selline mulje. Ma ei võta seda loomulikult, et meie bändil on staatus, mis meil on. See on väga kerge kaduma.

Lähed lavale ja annad maksimumi. Kas olen selle enda jaoks välja mõelnud või on see mulle kuidagi sisse kodeeritud, ei oska öelda. Äkki olen kodus seda juttu kuulnud, sest mu mõlemad vanemad on muusikud... Kui välja lähed, siis pole mõtet asja poolpeenelt teha. Mul pole nii, et tulen lavalt ära, panen ukse kinni ja unustan. Metsikult elan läbi.

Negatiivsed emotsioonid laval?

Erinevaid emotsioone võib tekkida, aga see on oma kõrvade vahel suht palju kinni. Tühi patarei vastuvõtjas või purunenud kõrvamonitor tõmbavad tuju alla, aga inimene saalis ei pruugi seda näha. Tuleb end kokku võtta, halb tuju ära nullida ja minna edasi sealt, kuhu asi enne negatiivset emotsiooni jäi.

Kui palju tunnetad Eesti rokimaastikku vaadates põlvkondadevahelist lõhet?

Ausalt öeldes väga ei tunneta.

Kui palju puutud kokku praegu paarikümneste rokkmuusikutega?

Eriti ei puutugi ausalt öeldes. Selles asi ongi, et ma ei käi väga aktiivselt kuulamas. Noortebändil käisin, kui seal oli finaal. Mul on selgelt oma nägemus, milline peaks üks rokkbänd olema ja välja nägema.

Milline?

Raske kirjeldada. Aga see on üsna selge, milline ta peaks välja nägema. Ma ei mõtle isegi musastiilide peale, minu jaoks on tähtis suhtumine, millega seda bändi tehakse. Suhtumises on jõle palju kinni. On suur vahe, kas bändi tehakse, sest see on tore kõrvalharrastus, või tehakse bändi selle pärast, et see on hetkel väljendusviis või kõige tähtsam asi sinu jaoks.

Kui ma enda peale tagasi mõtlen, siis mul polnudki varianti, et oleksin väga palju muud teinud. Ja on olnud igasuguseid aegu, on olnud aegu, kui mõtled, et kaua ma taon peaga seina...

Oled sa vana või uue muusika sõber?

Kole on öelda, et uus või vana. Palju on uut muusikat, mis on tegelikult vana. Üle teatud aegade tulevad moodi teatud asjad, mis olid kunagi moes, sinna lisatakse tänapäeva tehnika ja teadmistega midagi juurde, see on natuke vana, natuke uus. Ütleme nii, et ma ei kuula vanu asju nii palju kui uusi, sest vanad on mul juba kuulatud. Siis pahatihti tekib moment, et tunned ära, kust idee on võetud, kraamid plaadid välja, et siit! Ja ongi! Mu infobaas põhineb vanal ja uuel.

Kuulan läbi palju muusikat, mis muusikaliselt mind ei huvitagi, kuid mis oma produktsioonilt ei jäta mind külmaks. Kuulan sellepärast, et kui ise peaksin üht-teist produtseerima, siis mul oleks eeskuju võtta.

Loogiline...

Eestis väljaspoolt väga palju abi ei võeta. Kõik teavad ise. Seetõttu need asjad ei pruugi olla alati huvitavad. Kui oleme harjunud tegema kolmkümmend aastat samamoodi, siis teeme veel.

Plaadi tegemine, lindistamine on tänapäeval ülilihtne. Jälle miljon asja: kas teed plaadi selleks, et oma riiulile panna, tüdruksõbrale kinkida? Sunnib sind miski seda tegema? Või tahad kuulsaks saada? See on kõige hullem asi, mis olla saab. Kardan, et nii lõpeb asi kiirelt ära. Nonsenss, et Eesti otsib superstaari. Niimoodi superstaari küll kusagilt ei tule, SMS-idega. Täiesti valest otsast alustavad, minu jaoks on see vale!

Tundub sulle, et Birgit lihtsalt rikuti selle projektiga ära?

Raske öelda. Ma ei tea, milline ta enne oli. Olen aru saanud – ta väljaütlemised on vähemalt sellised – et ta küllaltki palju ise otsustab, mida ta teeb või ei tee. Tore, kui nii on. Aga (takerdub) mind see muusika – tüdruk laulab toredalt – jätab täiesti ükskõikseks.

Kui sa teda ise peaksid produtseerima?

Kui peaksin, siis oleks ennekõike vaja teada, kes ta on. Läheneda tuleks sellest. Kes ta on ja mida tal päriselt öelda on. Ei saa nii, et teed ühe laulu, tuleb tüdruk ja laulab selle ära. Nii saab ka, aga see ei pakuks mulle pinget.

Higi verd ja pisaraid on vaja selleks, et õnnestumisi – kui tulevad – nautida ja aru saada, mida see tähendab. Vaja on läbi käia kõik need etapid.

Räägin oma arvamusest, ma ei tea, kas see kellegile korda läheb, kas see on õige.

Kas juhtub nii, et teed sooloplaadi, mis on absoluutselt erinev su tänaseni tegemistest?

Mul on niisugune mõte olnud ammu. Lihtsalt ajapuuduse tõttu pole seda teinud. Seetõttu ei julge öelda, millal... Naljakas, kui mõtlen, et nüüd mul on aega, teen seda ja seda, siis korraga poole aasta pärast avastan, et ei jõudnud mitte midagi teha. Ja seetõttu ma veksleid väga välja ei käiks. Praegu on prioriteet Smilers.

Kas vanemaks saades on raskem lugusid kirjutada, näiteks avastad, et G-,C- ja D- duurid on sul suht samamoodi juba kümnes loos?

Nii ei saa mõelda, sest siis teedki ainult mingit... Jalgratast pole võimalik uuesti leiutada. Aga on võimalik kombineerida. Mulle meeldib teha plaate, mis pole ainult paar singlit ja täitelood, mulle meeldib teha tervikuid. See juba paneb omaette proovile.

Plaat on ikkagi teatud hetkeseisu kajastamine. On riiulis, seda muuta ei saa, nii oli. Tore kogu asja juures on, et see läheb korda kellelegi teisele peale minu. Aga ilmselt teeksin muusikat ka siis, kui keegi peale minu seda kuulata ei tahaks. Lindistaksin oendale, kõrvetaksin plaate, paneksin enda riiulisse.

Kui sa peaksid end kirjeldama kui mõjutuste ristsummat, siis kellest sa kokku pandud oleksid?

Jube raske öelda, ma pole nii kunagi mõelnud... ma ei ole Johnny Rottenit püüdnud lavaliikumisega jäljendada.

Johnny Thunders?

Ka mitte.

Andy McCoy?

Ka mitte.

Ismo Alanko?

Neist kõige vähem äkki. Aga pane sinna juurde veel Keith Richards, 70ndate Rod Stewart. Seda rivi võib jätkata lõpmatuseni. Sellisest inimestest traageldatud meest ootaksingi Eesti lavadele. Ongi see, mida sa enne küsid mu nägemuse kohta.

Süntees parimatest?

Minu jaoks parimatest. Mulle meeldiks näha Eestis seltskonda, kes poleks ainult musaliselt, vaid ka olemuselt selline (takerdub)... Näeks välja nagu välismaa bänd (naerab).

Kas Soomes bändi tehes kogetu on sind ära rikkunud?

Rikkunud ei ole, just vastupidi. Arvan, et see on väga positiivne. Olen õnnelik, et mul selline kogemus on. Pagas, millest jätkub elu lõpuni. Inimesed, kellega koos olen seal musa teinud, on avanud mu silmi nii mõnegi koha pealt. Muidu oleksin kindlasti väga palju teistsugune. Tegelikult on see hindamatu kogemus.

Tunned, et sul on selle võrra paremini läinud kui eakaaslastel, kes 89. aastal sust siia maha jäid?

Jah. Aga ei oska öelda, mis minust oleks saanud. Kui oled valmis kuude ja aastate kaupa sööma tuunikala ja riisi selle nimel, mida sa teed, siis arvan, et pärast on lihtne neile küsimustele vastata. Kui oleksin pidanud sukelduma, pea ees, uude turumajanduslikku olukorda, mine tea... Arvan, et on mehi, kes siiani nii teevad, tegid siis ja tegid enne. Oleksin samasugune. Palju on neid, kes enam ei tee, otsustasid millegi muu kasuks. Oleksin ikkagi (takerdub) teinud seda, mida oleksin tahtnud teha. Ilma selle kogemuseta, mis mul praegu on. Mis välja oleks tulnud, ei tea.

Babach oli näide sellest, kui palju me tollal teistest erinesime. Sellal lokkis juustega poisid mängisid hevi, me mängisime rokki. Suhtumine oli hoopis teine. Mul on neist aegadest vanu teleülesvõtteid. Kõik oli paigas, natuke ajab muigama, aga kõik on õige. Küllap me seda rida oleks ajanud, teinud kontserte. Aga ma ei tea, kas oleksin siin praegu. Loodan, et ma ei laulaks muusikalides, see oleks minu jaoks kohutav.

Neile on see vist sundvalik?

Võib-olla on. Raske on end nende olukorda panna. Praegu tõesti väga raske, aga elu ongi üks suur valikute tegemine ja kõik sõltub lõpuks sellest, milliseid valikuid sa teinud oled ja kuidas sa pärast iseendaga läbi saad.

Siinkohal trükitud intervjuu lõpeb. Diktofon mängib edasi. Hendrik räägib oma kitarridest, sellest, et ta on loomult rohkem rütmikitarrist kui soolomees, sellest, et talle ei meeldi vana rasva peal elada, et prooviruumi ta end tundideks enam lukustama ei kipu, et muusikas puudub tänapäeval ühe bändi monopol, et Smilersi Eesti-debüüt „Olen kuul“ peaks uuesti välja tulema, et Eesti plaadipoed pole täiuslikud...Viis kasti õlut ja katustel käimine lähevad sootuks meelest...

Hendrik Sal-Saller

Pophelilooja, lauja ning kitarrist

Sündinud:

31.01.1966

Bände läbi aegade:

Generaator M, M.O.T.T., Vanemõde, Babach, Smilers. On kirjutanud lugusid ka Eda-Ines Ettile, Gerli Padarile ja ansamblile Supernova.

Viis olulist:

Bänd: Sex Pistols

Plaat: Rod Stewart "A Night On The Town"

Kitarr: Fender Telecaster

Raamat: Terry Pratchett "Hinge Muusika"

Film: Fisher King