Gooti, glämmi, industriaali ja muu kokkusegaja seitsmes plaat on otsast lõpuni tavaline mänsoni plaat. Ja nii tavaline, et seda tuleb lausa kehvaks nimetada. Värskus ja kõrvupimestavad helipahvakad on kusagile varju jäänud ja peaosas on mingi veniv-mediteeriv teema. Seda on ka varasematel albumitel olnud, kuid ainult lugude sissejuhatavates osades. Nüüd on aga sissejuhatused justkui sissejuhatused sissejuhatustele. Hooti tuleb sisse väike viide rokenrollile, kuid ainult selleks, et kohe taanduda. Plaadinimega annab mängida: „the low end of high“ kõlaks ausamalt.
