Uue plaadi muusika ei küündi endiselt kahe esimese albumi kitarride domineerimiseni, kuid üksikuid häid sähvakaid on siiagi sattunud. Näiteks „Waidmanns Heil” ja plaadi nimilugu kütavad vanas vaimus. Suurem osa ülejäänud lugusid mööduvad mõõdukas mänguhoos ja vähese teravusega ning toovad pigem meelde võrdluse nende kolmanda plaadiga „Mutter”.

Albumi tugevaim külg on väljanägemine – seda võib lausa kunstiks nimetada. Kõva sõna, kui albumi kaaned venivad lahti kenaks seinamaaliks. Kusagil on peidus veel ka vaheleht, mis venib samuti meetriseks pildiks. Mida lastel poleks võib-olla soovitav vaadata.