Plaat algab päris võimsa purskega ja krutib lootused kõrgele. Ainult hetkeline saunditutvustus, ja juba veereb rong Araya vihase häälega eesotsas. Paraku lõpuni pauerit ei jagu. Lisaks tuleb esile liiga palju viiteid varasemale loomingule, näiteks „Playing with Dolls” ja eelmise plaadi „Jihad” on mõlemad ühe ja sama idee kaks arendust, millest oleks saanud kokku hoopis ühe vägeva loo. Kümmekond korda kuulasin plaati pea katkematult ja panin siis riiulisse ära. Ei viitsi enam kuulata, pole huvitav. Aga hea Slayeri plaadiga ei tohiks seda tunnet tekkida.
