Näitus on retrospektiivne, nagu ka esimene uue profiiliga Linnagalerii väljapanek Ignar Fjuki ja Silver Vahtre töödest. Kui lisame siia veel Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja näituse Kunstihoone galeriis ning August Kün­napu oma näitusega „Maskid” ArtDepoos, siis võime rääkida juba trendist.

Linnakultuuri ja keskkonna­spetsiifilise kunsti vastu tekkis huvi juba 1960. aastate lõpul koos SOUP’69 rühmituse liikumisega. Kuni selle ajani maalisid kunstnikud enamasti loodust, lilli ja natüürmorte, ning kui maaliti linna, siis sama moodi nagu loodust. Kõik muutus kontseptualismi ja hüperrealismi tulekuga. Linna hakati mõ­tes­tama hoopis teistsuguse kesk­konnana kui loodust. Hü­perrealism vaatas tehiskeskkonda läbi foto- ja filmikaamera. Urbanistlikku maa­ilma on nimetatud ka teiseks looduseks. Eks ta nii olegi, kuigi linnal on ka omad ettearvamatud müs­tilised allhoovused.

Inimeste asemel emaplaadid

Pedanik on ERKI tööstuskunsti haridusega. See on loomulik, sest enamasti ei olnud hüperrealistlikest maalijatest keegi maalikateedris õppinud – nad olid kas disainerid või arhitektid. Omal ajal maalis Pedanik linnavaateid ja elektrikilpe, nüüd arvuti ema­plaadi struktuure. Pedaniku maalidel näeme harva inimesi.

Ajaloost on teada üks huvitav seik. Pedanik oli maalinud Toompea vaate, ilmselt tellimus­tööna. Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel tahtis selle kinkida kolleegile Vytautas Landsbergisele. Oli ainult üks viga: Pika Hermanni tornis oli punalipp. Pöörduti Pedaniku poole ja ta pidi uuesti pintsli kätte võtma, et värvida lipp üle sinimustvalgeks.

Igal juhul annab praegune näitus lootust, et Pedanik pole kunstimaailmast kadunud. Teatavasti on hüperrealism taas moes ja paljud „endised” on tagasi pöördunud oma noorpõlveloomingu juurde.

Näitus

Urmas Pedanik

„Vaated”

11.–28. märtsini

Tallinna Linnagaleriis