Kunstnikud igatsevad protsenti
Meenub, et 1990. aastate alguses räägiti „pronksiaja” lõpust eesti skulptuuris. Tõepoolest – metalli hind tõusis, kadusid ära riiklikud ja kunstifondi ostud ning seni hästi teeninud skulptorid pidid midagi välja mõtlema. Kuid nagu räägitakse praeguse masu puhulgi, muutis raske aeg inimesed leidlikumaks. Toimus oluline pööre eesti skulptuuris: pronksi asemel kasutati puitu, kivi, plasti ja muid leitud materjale. Klassikalise skulptuuri kõrvale tulid installatsioonid, kontseptuaalsed aktid. Paljud skulptuuri õppinud kunstnikud unustasid õpitud eriala.
Eestis elav inglane Paul Rodgers rääkis, et Inglismaal pidi kunstikõrgkoolides maalikunsti õppides ikka tegelema maaliga, kuid skulptuuris võis teha mida tahes, sealhulgas ka videot. Muutus ka tarbekunst, kus eseme tarbelisus ei omanud enam mingit tähtsust. Kunstiliikide vahelised piirid hägunesid isegi niivõrd, et mõned kriitikud hakkasid ise kunstnikeks.
Kõike seda näeme ka praegusel näitusel Rotermanni soolalaos alapealkirjaga „Skulptuur ja arhitektuur”. Selgub, et skulptuuril ja arhitektuuril on suur ühisomand. Mitte ainult seetõttu, et mõlemad tegelevad ruumiliste objektidega, vaid ka seepärast, et mõtteviisid on üha lähedasemad. Ühelt poolt on näitusel näha pisivormis abstraktset arhitektuuri, teiselt poolt linnakujunduse skulptuurseid teostamata utoopiaid.
Uus protsendiaeg
Ma ei saa aru ühe vabadussamba žürii liikme valiku õigustusest, et ega peale selle risti polnudki midagi valida. Kuid palun – praegusel näitusel on väljas mitu ideekavandit, millest oleksin mina valinud „Vabaduse nurgakivi”. Miks oli vaja minna kõrgustesse ja nii kalli ning tehniliselt keeruka projektiga? Peale selle ei seostu minul sambaga midagi rahvuslikku. Aga kõigest sellest on juba sadu kordi räägitud.
Kust aga see näituse pealkiri „Protsendiaeg”? Juba 1930. aastatel räägiti seadusest, mille järgi iga riigi ja omavalitsuse tellitava ehitise eelarvest kasutatakse üks protsent kunsti sihttellimuseks. Samalaadse „protsendiseaduse” väljatöötamist alustas kultuuriministeerium 2008. aastal. Mul pole kasutada konkreetseid numbreid, kuid tõenäoliselt oli Nõukogude ajal see protsent kaugelt üle ühe. Niinimetatud monumentaalkunst oli au sees ja selle eest maksti palju.
Näituse korraldajad väidavad, et arhitekti ja skulptori koostööd praegu peaaegu ei eksisteeri. Näitus ise aga tõestab vastupidist – koostöö on võimalik ka väljaspool näitusesaali, kui ainult võimalust anda. Näituse raames toimub 30. märtsil ka seminar, kus kunstnikud ja ametnikud saavad neid probleeme lahata. Minnes aga Rotermanni soolalattu, tervitavad teid kaks väliskulptuuri, mis peaksid looma näituse jaoks vajaliku häälestuse. Need tööd ja ka ruumis sees olevad objektid ja ideekavandid võiksid kaunistada ka meie linnaruumi. Skulptorid pole naljasoont kaotanud – sellest kõnelevad mitmed tööd.