„Planeet” on üks huvitav näitemäng selle poolest, et seal kaks näitlejat justkui ei suhtle. Nad mitte ainult ei räägi, nad isegi justkui ei näe teineteist. Psühholoogia formaalsete reeglite järgi on kommunikatsiooni tase null. Teatris saab aga imet teha: „Planeet” on selline lavastus, kus on väga intensiivne kahe näitleja vaheline sisuline dialoog. On ansambel ja võimas kokkumäng. Tegevuslik rida pingestab jõuliselt neid teemasid, mis näitemäng lavastusse toob.

Kes on tuttav Griškovetsi loominguga, teab, et tema teoste üks elemente on suhtlemine publikuga, nii nagu see ameerika stand-up-esinemistes on. Autor on sagedasti ise oma tekste esitanud ja tekitanud teatud malli, mis tuntud-teatud. Helvin Kaljula mahub selle malli sisse, kuid loomulikult on temas ka isikupärased jooned. Kaljula oskab võita publiku poolehoiu  siirusega, nii nagu Griškovets. Ta on teksti esitamisel selge ja mõttelennu poolest kiire. Puänti mängib välja julgelt.

Tavaline hädapätakas

Griškovetsi monoloogi-mehed on täiesti tavalised inimesed. Inimesed rahva hulgast. Kaljula tõlgenduses on aga selle tüki meespeategelane mitte ainult tavaline, vaid ka veidi saamatu ja õnnetu. Näitleja ei häbene seda siiralt esitatavat tegelaskuju näidata veidi hädapätakana. Targa, haritud ja tähelepaneliku inimesena, ent siiski mitte rahuloleva ja edukana. Nii tekibki väga huvitav karakterisisene kontrast reaalsuse ja tegelase ohjeldamatute luulelendude vahel. Seesama koomilise lüürika žanr, mis on stiilselt välja peetud algusest lõpuni. Põhjapanev naljakas kurbus. Sellest, et armastus ei taha õnnestuda.

Meesnäitekirjanikel on ikka olnud raske naisosade kirjapanemisega ja ega naise roll „Planeedis” pole just mingi meistriteos. Ja selle peamisega – naiseliku võlu etendamisega saab Laura Peterson väga hästi hakkama. Roll kasvab suureks argistest asjadest, villaste sokkide jalgapanekust ja küünla süütamisest. Lihtsuse ja loomulikkuse ning partneri arvestamise kaudu tekib rollitervik, kus näitekirjaniku jäetud tühikud täidetud saavad.

Teatril on ikka vaja jõuda mingi oma stiili ja kujundikeele juurde, et saavutada loomupärane kunstiprotsess. Sealjuures ka need oma koomilised noodid. Theatrum on need koomilised noodid välja nuputanud ja need on praegu vene näitekirjaniku Jevgeni Griškovetsi nägu. Huvitava teksti avastamine naabermaa teatrikultuurist tasus vaeva ära.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid