Alles me kohtusime kunstihoone ees, ja iga kord võttis ta mul nööbist kinni. Ta luges läbi kogu ilmunud kunstikriitilise ja kunstiteadusliku kirjanduse ja iga asja kohta oli tal oma arvamus. Meil oli erimeelsusi, kuid ta polnud kunagi pahatahtlik. Eks sama suhe oli tal ilmselt teistega – oma kolleegide ja õpilastega. Põllul oli ka omamoodi huumorimeel ja irooniasoon. Ta oli suure lugemusega ja temaga võis ateljees tunde kunsti üle arutleda. Ei saaks öelda, et Põllu oleks olnud boheemlane – kuigi mitte kallites ülikondades, kuid alati oli ta vormis, kas või tolmumantlis ja mingi lötu peas. Suur viinavõtja ta polnud, kuid alati seltskondlik. Seejuures ta ei rabelenud, tatsas vaikselt ja rääkis nii, et oli iga lause enne läbi mõelnud.

Moodsa kunsti juurde 1

962. aastal ERKI lõpetanud Põllu läks Tartusse ja temast sai ülikooli kunstikabineti juhataja. See aeg kuni 1975. aastani oli üks olulisemaid etappe Eesti kunstis. Tagantjärele tundub isegi üllatav, et üks maalt tulnud poiss, kes õppis tarbekunsti, haakus nii kiiresti 1960. aastate lääne moodsa kunsti vooludega. Ta tegi opkunsti, uuris tajupsühholoogilisi efekte (siit ka meie ühine huvi) ja lõi rühmituse Visarid, kes oli mõnes mõttes isegi avangardsem kui Tallinna samalaadsed liikumised. Peale kunsti tegemise tõlkisid Visarid inglise filoloogide abiga lääne kunstiteaduslikke tekste.

Neid paljundati kirjutusmasinaga läbi kopeeri õhukesele paberile, ja nii läksid need ringlusse. Kuid iga aeg saab otsa. Ei meeldinud ka rektor Arnold Koobile ülikooli peahoone keldris toimuv põrandaalune tegevus. Oli avangardi kriisi aeg ja Põllu tuli Tallinna, õppejõuks ERKI-sse. Ka tema loomingus toimus järsk muutus. Alguse said soome-ugri mütoloogiast inspireeritud sarjad „Kodalased”, „Kalivägi”, „Taevas ja Maa” (kõik metsotintotehnikas). ERKI-s olid eriti hinnatud Põllu juhitavad uurimisretked soome-ugri rahvaste juurde. Näis, et kunagine avangardist oli lõplikult teisale pööranud. Kuid see polnud siiski nii. Vabamas voolus pöördus Põllu uuesti oma 1960. aastate loomingu poole – ikka op- ja kineetiline kunst. „Kodalaste” perioodil ta isegi häbenes oma 1960. aastate pilte.

Kuid ikkagi juured. 2004. aastal avaldas ta tõsise etnograafilise uurimuse „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”. Tema enda sõnul idanes idee üle 20 aasta ja sellega kaasnesid uurimisretked Hiiumaale. Kaljo Põllu: „Selgituseks peab lisama, et võõrvõimu poolt peale sunnitud vaimse surutise tingimustes, kus eesti rahva ja omakultuuri püsimajäämine oli ohustatud, loodeti 1960. aastatel leida tuge kõigest, mis oli läänelik.” Seda tegi ka Põllu, kuid järgmisel kümnendil pöördus ta rahvuslike juurte poole. Nii võib öelda, et Põllu teened ja tema pärand on andnud meile nii rahvusvahelist kui ka rahvuslikku kunsti. Legend jääb kestma.

In memoriam Kaljo Põllu

•• Sügava kurbusega teatame, et meie seast on lahkunud meie kunsti suurkuju Kaljo Põllu.

•• Ta oli Eesti kunstnike liidu, Eesti vabagraafikute ühenduse ja Eesti looduskaitse seltsi auliige, Soome Kalevala seltsi välisliige, Jyväskylä ülikooli audoktor alates 1995. ja Eesti kunstiakadeemia audoktor 1999. aastast. Kaljo Põllule on omistatud Kristjan Raua nim kunstipreemia (1975 ja 1985), Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind (1995), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhind (2007).

•• Kaljo Põllu sündis 1934. aastal Hiiumaal. Ta õppis aastast 1949 Haapsalu pedagoogilises koolis, lõpetas selle 1953 ja jätkas 1954. aastani õpinguid Tartu muusikakoolis koorijuhtimise erialal. Aastal 1962 lõpetas ta ERKI klaasehistöö erialal.

•• Tallinna kunstihoonesse suveks kavandatud ulatuslik väljapanek kujuneb nüüd osaliselt retrospektiivseks mälestusnäituseks.

•• Ühendades loome- ja teadustööd, on Kaljo Põllu jätnud sügava jälje meie rahvuskultuuri. Eesti kunstnike liit Eesti vabagraafikute ühendus Eesti kunstiakadeemia