Ajad muutuvad ja muutuvad ka maitse-eelistused. Pikka aega ei tahtnud me midagi kuulda Nõukogude ajast, viskasime tollase mööbli välja, ostsime välismaised autod, ja nii kuni mänguasjadeni välja. Mina olin vähemalt nii tark, et kolides võtsin ajastu näidetena kaasa vanaema mööbli ja laste mänguasjad. Näitusel ongi väljas Tarbeklaasi, Norma, Salvo, Estoplasti ja keraamikatehase tooteid. Muuseumi direktor Merike Alber juhtis tähelepanu Tarbeklaasi 1960. aastate klaasidele, mis ei jäänud disaini poolest kuidagi alla soomlaste omadele. Üks näituse kuraatoritest, Kai Lobjakas näitas heldimusega hõbelusikaid, mida kingiti laste sünni puhul. Mul on endalgi papagoiga lusikas alles. Kogu see kraam müüs toona hästi tervel suurel kodumaal. Küsisin näituste korraldajatelt, kuidas nad kogusid täiendavad. Vastus oli lihtne: esiteks on varamutes palju asju, mida pole näidatud, teiseks tulevad inimesed ise pakkuma mõnda Norma või Estoplasti toodet.

Üllatavad vaibad

Väljapanekust ei puudu ka stalinistlik aeg. Millise vapustava elamuse pakub Galina Leškina gobelääni „Nõukogude rahvaste sõprus” (1951) või Mari Adamsoni vaiba „Kalevipoja sõit sädemete saarele” (1959) nägemine! Muidugi ei puudu ka sõjaeelne periood. Oskar Zimmermann (Sõmermaa) eksponeeris ühe esimese eestlasena oma nahkehistööd juba 1912. aastal Rooma näitusmessil, kus tema töid hinnati kõrgeima auhinnaga. Loomulikult on väljas Adamson-Ericu tööd, kes tegeles ju peale maalikunsti ka tarbekunstiga. Tarbekunstil on olnud alati rahvuslik alatoon, mida näeb näitusel palju, kuni sektsioonini „Uusrahvuslikkus”. Eesti rahvakunst on tarbekunstnikele siiani ammendamatu inspiratsiooniallikas: mõelgem kas või Anu Rauale ja tema vaipadele. Tarbekunst ja disain jagunevadki mitmesse lahtrisse: unikaaldisain, autoritiraaž ja masstoodang. Kahjuks viimasel ajal kodumaist tarbekunsti eriti ei hinnata, välismaine masstoodang läheb paremini peale. Vanasti oli igas kodus mingi ARS-i kunstikombinaadis tehtud asi. Rääkimata vanaema kootud kinnastest-sokkidest.