Kas Eesti sporditeadus on valmis sportlasi abistama?

Kuu aja eest lõppenud Vancouveri taliolümpiamängudel võitis korraldajamaa Kanada 14 kulda, seitse hõbedat ja viis pronksi. 2000. aasta suvemängudel Sydneys võitis korraldaja Austraalia 16 kulda, 25 hõbedat ja 17 pronksi.

Küsimus: mis on Kanadal ja Austraalial ühist peale selle, et nad olid suurima spordipeo korraldajamaad? Vastus: nad olid olümpiamängudel edukad riigina, silmapaistvad oma spordisüsteemi poolest. Nad tagasid sportlastele maksimaalse ettevalmistuse pikaajalise plaani tulemusena. Eesti Päevalehe artiklis (22.02.2010) „Kanadalased kasutavad suurte sekka jõudmiseks salarelva” toodi esile viimaste talimängude korraldajamaa ettevalmistuse telgitaguseid. „Toome poodiumikohad koju” programm läks maksma 110 miljonit dollarit ehk umbes üks miljard Eesti krooni. Raha kulutati selleks, et Kanada sportlastel oleks kasutada kõik tehnoloogiauuendused, millest võib sõltuda kulla võitmine või medalita jäämine. Analoogne programm koos hiiglasliku eelarvega oli 2000. aastal ka Austraalial. Mida see meile näitab? Tippsport ei ole enam totalitaarsete riikide eralõbu, kus NSV Liit ja Saksa DV võistlesid USA-ga. Olümpiamängud on muutunud riikide visiitkaardiks, mille kaudu ennast kehtestatakse ning luuakse positiivne ja jõuline kuvand.

Valem on lihtne

Kuidas peaks käituma Eesti, kes on väike nii rahvaarvult, majanduselt kui ka finantsvõimalustelt? Võistelda suurtega näib enesetapjalik. Kas loobuda sellest mängust ja keskenduda ainult eduka Tartu maratoni korraldamisele? Aga mis saab siis meid mitmel korral ülevasse meeleollu viinud tundest, kui Eesti naine või mees tõuseb olümpiamängude pjedestaalile, lehvib sinimustvalge lipp ja mängib rahvushümn? Või peaksime hoopiski küsima, kas meil on tehnoloogijaid ja teaduskeskusi, kes suudavad suurte seas kaasa rääkida? Millal ja kuidas peaks alustama sportlase teadusepõhist teenindamist? Alustame lõpust. Selge on, et lausuuringud ja laustestimine on välistatud, selleks vajalikke resursse meil ei ole ega ka tule. Tõenäoliselt peame võtma eeskuju Kanadalt ja Austraalialt. Programmid käivitusid kohe pärast seda, kui sai teatavaks, et nende linn on valitud olümpia korraldajaks. Seega kuus-seitse aastat enne mänge, mil kõik või peaaegu kõik potentsiaalsed medalinõudlejad olid teada. Kohe kaardistati ära hetkeseis ning võimalik tulemus, millega olümpiamängudel võit või medal saavutatakse. Järgnes nimekiri võimalikest sportlastest ja treeneritest, nende hetke tase nii tulemuse, tehnika, rahastatuse, tugijõudude kui ka erialaste võimete kohta.

Teisisõnu, analüüs oli täielik. Nii jäi veel arvutada vajaminev summa ja igapäevane eesmärgipõhine töö võis alata. Tundub lihtne valem? Aga nii see ongi. Seni meile edukatel aladel on olemas sportlased, treenerid, taustajõud, rahastatus. Baasidki kerkivad. Kas oleme tulevikuks valmis? Kahtlen väga, sest 2020. aasta olümpiamängudel saab kaalukeeleks teadus ja tehnoloogia. Kui siiani käis võidujooks varustuse täiustamisel, siis järgnev ajajärk on inimese tehnoloogiline ja teaduslik arendamine. Näiteks ujumises ja suusahüpetes on juba inventari arengule pidur peale tõmmatud, sest inimene kadus kostüümi ära. Milline on Eesti vabariigi sporditeadus ja kas see on valmis tulevasi ja praeguseid tippe abistama? Lühidalt öeldes – jah, see on olemas ja valmis abistama, kuid töötab paljuski entusiasmil.

Näiteks teeb Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna kinesioloogia ja biomehaanika labor professor Mati Pääsukese juhtimisel lisaks igapäevasele tööle koostööd riigiga Eesti elanike tervise parandamisel ning meditsiiniinimestega kunstpõlveliigese uurimisel. Sa­mas on nad kas või kohe võimelised andma tippsportlastele tagasisidet lihasväsimuse küsimustes, mida mõned edumeelsemad treenerid omal initsiatiivil aeg-ajalt ka kasutavad. Samuti võiks kaasata sama teaduskonna spordifüsioloogia labo­ri professor Vahur Ööpiku juhtimisel, mis teeb lisaks õppetööle koostööd kaitsejõududega. Ka tema juurde eksivad vahel sportlased. Süsteemse noortespordi rahastamise kaudu, isegi nii väikses riigis kui Eesti, tulevad-tekivad inimesed, kellel on annet, tahtmist, rutiinitaluvust ja töökust, et realiseerida see olümpiamedaliks. Neid on alati olnud ja tuleb ka veel.

Nõue käia laboris

Riigi kui institutsiooni ülesanne on inimeste (loe: sportlane, treener, abimees, arst, teadlane) fanatismile lisada rahaline kate. Millal tunneb ära, et rahastamine on vajalik ja inimene õige? Kriteeriumiks saab olla vaid eelnev sportlik tulemus. Kas mõõdetavatel aladel kindel resultaat või mittemõõdetavatel MK-etapi võit või tiitlivõistluste medal. Jutt käib muidugi täiskasvanud sportlastest. Aeg, kus pauk võis tulla ka luuavarrest, hakkab läbi saama. Algab periood, kus edukas on see, kes oskab kasutada teadust ning teha professionaalseid otsuseid. Kaardistades ära võimalikud medalikandidaadid ja tasemel teaduskeskused, peab rahastaja enne finantseraldust NÕUDMA, et igal sportlasel oleks kaks laborit, kus ta käib regulaarselt testimisel ja kus nii ta ise kui ka kontrollorgan oskab anda adekvaatset tagasisidet treeningprotsessi kohta. Seega on meil kõik komponendid olümpiamedaliks olemas. Aga kas ka otsus tuleb? 2012. ja 2014. aasta medalipretendentide ring on tänaseks 99% teada. Aga kas keegi tahab mõelda juba aastatele 2016–2020? Suurriigid seda teevad. Eesti lipp on ilus ja hümn kaunis, tahaks neid ka tulevikus näha ja kuulata.