Raoul Kurvitz seilab uutel hoovustel
On näha, et tegemist pole kunstnikuga, kes tegeleks ainult vormiprobleemidega. Ta ei näita näpuga, pigem tajub ta skisofreenilist olukorda, mille tõi meile juba äraleierdatud mõiste „postmodernism”. Uut mõistet pole paraku välja pakutud. Esmalt üks kõrvaline küsimus: ei teagi, kuidas õieti käänata – vanasti, kui ta oli Kurvits, oli lihtne, nüüd on raskem –, kas Kurvitza või Kurvitzi? Ilmselt oleks õigem viimane variant, nagu me kirjutame ja hääldame tuntud saksa kunstnike nimesid: Lüpertz või Baselitz. Muide, ma arvan, et Kurvitz muutiski nime oma eeskujude, suurte saksa kunstnike järgi. Kuid see selleks. Saksa kunst on teda palju mõjutanud, eriti Joseph Beuys. Ta oli ka üks esimesi, kes Beuysi loomingut Eestis tutvustas.
Teine rühm Kurvitzit mõjutanud kunstnikke on transavangardi omad – olgu need siis itaallased või sakslased. Kuigi Kurvitz on hariduselt arhitekt, siirdus ta varakult vabade kunstide poole. Hobusepea galeriis tunneme ära vana hea Kurvitzi maalikunstnikuna. Keskne teema on vesi, selle voolavus ja stiihia. Oli ju ka rühma nimi Fluxus, mis tähendas voolu, kuid samal ajal ka kunstiliikide voolulist kokkujooksmist. Lisaks mõistete ja väärtuste kokkuvoolamist, mis iseloomustab meie aega. Kuid Kurvitz pole ainult spontaanset maalimisviisi harrastav kunstnik. Alati on tema töödes teine plaan – olgu see siis erootiline või isegi sotsiaal-poliitiline. Draakoni galerii väljapanek pakub palju mõtlemisainet. On teada Kurvitzi suur lugemus, millest kõneleb ka tema hiljuti ilmunud raamat „Attitude”, mis annab ülevaate hoiakulisest popkultuurist.
Kurvitz on hull?
Kurvitzi joonistustes-skeemides leiame tsitaate alates Henri Bergsonist kuni postmodernistlike filosoofideni. Neisse tasub süveneda. Kui ei teaks, et tegemist on kunstiprojektiga, võiks arvata, et need skeemid on sündinud haige mõtlemise tulemusena. Kuid meenutagem Salvador Dalíd, kes ütles, et ainus vahe tema ja hullumeelse vahel on see, et tema pole hull – muu on kõik sama. Kurvitzile on omane pildi ja teksti sünkretism. Siit ka need näitust saatvad arutelud ja verbaal-muusikalised etendused. Nii ka seekord. Kurvitz lahkus kunagi suure aplombiga Eestist, kuid meil on hea meel, et ta on kodus tagasi koos oma mujal maailmas saadud kogemustega. Neid on ta rakendanud mitte ainult maalikunstis, vaid ka muudes meediumides. Teada on tema huvi filmikunsti ja muusika vastu. Näis, mida toovad lähiaastad – Kurvitzilt võib kõike oodata.
