Alati tuleb uskuda, loota ja unistada
Mõistetavalt ei suuda Andrus Hallik (27) töötada terve täispika tööpäeva ja paraku ka samas ametis, kus enne traagilist õnnetust. Kukkumisel saadud aju-trauma viis noormehe pikaks ajaks koomasse ja sellest ärgates oli Andruse maailm muutunud. „Teiste sõnul ei mäletanud ma midagi ega kedagi. Ma ei teadnud oma nime, ei tundnud ära lähedasi ega osanud enam rääkida,” räägib Andrus.
Seda mäletab ta aga juba ise, kui arstid maalisid tema tulevikupildi lootusetult süngena. „See oli kohutav. Nad ütlesid, et ma jään voodisse, ei hakka kunagi ise kõndima, vajan abituna teiste hoolitsust, kannan mähkmeid,” ütleb Andrus, kes nüüd kasutab kõndimisel vaid toekat keppi ning kelle täiesti arusaadav kõne takerdub vaid aeg-ajalt.
Tõenäoliselt oleks arstide sünge diagnoos Andruse tulevikust ka täitunud, kui poleks olnud mehe suurt soovi jalule tõusta, visadust ja optimistlikku meelt. Samuti elukaaslast Grisse Süda, kes on olnud noormehele see kannatlik ja hooliv tugi, mis on Andrusele sama vajalik nagu õhk. Vaevalt kõnniks Andrus iseseisvalt, kui pärast haiglast lahkumist poleks olnud taastusravi Keilas ja Haapsalus. Aasta tagasi jõudis Andrus Tallinnas Tuisu tänaval asuvasse Adeli Eesti rehabilitatsioonikeskusesse, kus 20-aastase töö-staažiga füsioterapeut Hille Maas ta enda hoole alla võttis.
„Kui abivajaja meie uksest sisse astub, selgitame välja, millised on tema lootused, kuhu ta tahab oma eluga välja jõuda. Kõige raskem on aidata neid, kes pole endale eesmärki seadnud, on loobunud uskumast, lootmast ja unistamast. Suur tähtsus on lähedaste toetusel,” ütleb Maas.
Ta kiidab Andrust, kelle positiivne ellusuhtumine ja suur tahe jälle tööle minna on kaasa aidanud taastusravi tulemuslikkusele. „Andrus on võrreldes teiste taastusravil käijatega erand, sest on ise niivõrd rõõmsameelne ja püüdlik. Tavaliselt kulub terapeudil palju auru sellele, et meelitada inimest koos töötama ja endale sihte seadma. Andruse eesmärk on tööle minna ja see on nüüd ka võimalik.”
Et pärast õnnetust ei allu Andruse parem pool hästi aju käsklustele, kannab ta kõndimise parandamiseks paremal jalal elektristimulaatorit. Et selline stimulaator ei kuulu riigi rahastatavate abivahendite nimekirja, kirjutas terapeut Hille Maas sotsiaalministeeriumi eksperdikomis-joni abivahendite alal taotluse. Sellel seisis mõjuv põhjus – tööeas noormehe suur soov naasta tagasi tööle. Teise olulise abivahendina on Andruse liikumisvõime taastumisele kaasa aidanud unikaalne kõnnirobot, mis on Tuisu 20 asuvas rehabilitatsioonikeskuses töös olnud juba paar aastat.
Iseseisev toimetulek
Keskuse taastusarst ja PEA keskuse projektijuht Varje-Riin Tuulik Leisi selgitab, et iga abivajaja puhul on vaja mõista tema vajadusi ja reaalseid võimalusi. „Kui on selge, mida patsient vajab, mõtleme, kust saada selleks ka raha. Peamine taastusravi rahastaja on Eesti haigekassa, rehabilitatsiooniteenusel aga sotsiaalkindlustus. Abi võib küsida kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnast, mõnel abivajajal on kindlustus.”
Ajutrauma taastusravi on pikk protsess ja seetõttu peame otsima rahastuseks lisa projektidest. 2009. aastal saime toetust hasartmängumaksu nõukogult, Andruse juhtumi puhul kasutame Norra EMP toetust ajutraumaga inimeste rehabilitatsioonivõrgustiku arendamisel PEA projekti raames,” ütleb Tuulik Leisi.
Teraapia puhul on rehabilitatsiooni eesmärk parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada tema ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. On ideaalne, kui inimene, kes soovib tööle tagasi minna, saab naasta oma harjumuspärasesse töökeskkonda. „Töökoht vaadatakse koos terapeudiga üle ja vajadusel kohendatakse vastavaks. Näiteks Andrus ei hakka tööle baarmenina, kuid ta saab olla abiks nõude koristamisel ja pesemisel oma venna söögikohas. Et Andruse paremal jalal on raskusi kuuletumisega ja trepist käimine on raskendatud, tuleb karestada astmed ja vajadusel lisada käetugesid. Esialgu on jutt ikkagi osalise ajaga tööst, sest pikka tööpäeva ei suuda trauma üle elanud keha vastu pidada. Mõnikord tuleb seada pikal taastumisteel ka väiksemaid vahe-eesmärke, näiteks iseseisev toimetulek kodus vms. Kindlasti ei tohi unustada, et erivajadusega inimene vajab lisaks tööle ja kohustustele oma ellu ka mõnda hobi ja toetavat sõpruskonda,” selgitab Tuulik Leisi.
Peale töölemineku on Andrusel veel paar unistust, mille täitumises ta ei kahtlegi. „Olin enne õnnetust kange peoloom, armastasin tantsida. Minu suur soov on jälle peole minna ja tantsu vihtuda. Ja et ma olen ka kalamees, oleme koos terapeudiga teinud ka vastavaid harjutusi, et ükskord jälle lanti visata,” pajatab Andrus rõõmsalt. Küsimusele, kas ta on kindel, et saab ükskord kõndida ka abita ning jälle tantsida ja kala püüda, vastab ta kõhklematult: „Muidugi saan!”
Kust vajaduse korral abi küsida?
•• Kui sul on olnud raske ajutrauma, küsi arstilt suunamiskiri taastusravi jätkamiseks haiglas. Pärast traumat on kuue kuu jooksul üks taastusravikuur (tavaliselt 18 päeva) haiglas tasuta. Hiljem on võimalik taotleda kordusravikuure 20-protsendilise oma-osalusega.
•• Kui sul on olnud kerge või mõõdukas ajutrauma, jätka taastusraviga vajaduse korral ambulatoorselt. Ambulatoorne taastusravi võib sisaldada füsioteraapiat, tegevusteraapiat, psühholoogilist nõustamist ja/või kõneravi, mõõdukate ja raskete halvatuste korral ka ravimassaaži. Vajalik on arsti saatekiri, protseduuride eest tasub haigekassa.
•• Kui inimesele on määratud pärast ajutraumat puue, taotle pensioniametist suunamiskiri rehabilitatsiooniteenusele. Riik võimaldab tasuta kompleksset rehabilitatsiooniteenust.
•• Liikumispuude olemasolul vormista kohalikus omavalitsuses isikliku abivahendi kaart, mille alusel on võimalik saada soodustusega vajalikke abivahendeid.
•• Paljudel juhtudel maksab ravi, k.a taastusravi eest liikluskindlustusfirma. Küsi nõu ka liiklus-ohvrite toetusfondist.
•• Kui noor inimene vajab pärast ajutraumat kutserehabilitatsiooni, pöörduge Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ajutrauma järgse taastumiskursuse juhendaja poole, telefon 687 7260.
Lisanfo:
PEA keskus www.ajutrauma.ee või 654 7474
Kommentaar
Aadu Liivat, Põhja-Eesti regionaalhaigla neurokirurg
10% peaajutraumaga haigetest on kerged, 66% keskmise raskusega ja 24% rasked. Selles artiklis on rõhutatud haige voodisse jäämist ja halvatust, st liikumis-häiret. Tegelikult võivad kaasneda nii raske, keskmise kui ka kerge peaajutraumaga lisaks füüsilistele ärajäämanähtudele ka kõne- ja mäluhäired, samuti emotsionaalne tasakaalutus ning sellest kõigest tingituna käitumishäired (maania, hüpomaania, depressioon) ja kohastumatus igapäevaeluga. Nimetatud vaevustega haigete täpset arvu ei tea arstid (perearst, füsiaater, psühhiaater, närvi-arst), õed, psühholoogid, füsioterapeudid ega logopeedid. Kusjuures, kergetest peaajutraumadest ei jõuagi enamik arstide vaate-välja, kuid mälu- ja emotsionaalsete häirete teke on võimalik kõikides gruppides ning surm pole välistatud üheski rühmas.
Ajaloolise mäluga on meile kaasa antud füüsilise rammu taastamise esmavajadus pere toitmiseks, mistõttu on enam arenenud just liikumisdefitsiidi alane taastusravi.
Tunduvalt vähem on logopeedilisi ja psühholoogilis-psühhiaatrilisi ravivõimalusi. Keskmise ja raske ajutrauma korral on väga oluline esmane ravi, mis sageli toimub pärast kiirabietappi haigla intensiivravipalatis või isegi -osakonnas. Peaajutrauma aktiivravi on Eestis arenenud ja toimib hästi. Kahjuks on haige sotsiaalses elus kohandumisega
tegelevaid keskusi ja spetsialiste äärmiselt vähe.
Peaajutrauma välispõhjustest on 28% kukkumisi, 20% liiklusvigastusi, 19% lööke, 11% vägivallategusid ja 3% jalgrattatraumasid. Eelnenut arvestades on ülioluline peaajutraumade ärahoidmiseks tehtav ennetustöö: liikluse reguleerimine, ehitus-platside ja spordiväljakute korrashoid ning kuritegevuse ohjeldamine. Konkreetsemalt peaks meditsiini- ja sotsiaalvaldkonnas pöörama enam tähelepanu selgitustööle, vastavate ennetus- ja ravijuhendite väljatöötamisele, grupiteraapiale ja pea-ajutrauma läbi teinud haigete rehabilitatsiooni finantseerimisele.
