Püstitati viis Eesti rekordit, parimaks tulemuseks jäi Triin Aljandi 21. koht naiste 50 m vabaltujumises.

Pole paha? Pole ka ülearu hea! Vaatamata sellele, kuidas me eestlaste ujumist hindame, peame vaatama näkku karmile tõele – ükskõik kui palju Eesti noored rekordeid ei parandaks, maailmarekordid kihutavad suure hooga ikka eest ära.

Õnneks vajusid unustuste hõlma Ivar Stukolkini igivana (22 aastat) ja Indrek Sei vana (kaheksa aastat) rekord. Kuid aegadega, mis meie jaoks on ajaloo parimad, on tippude seas vähe peale hakata. Maailmarekordid purunevad meeletu kiirusega, ajad, mis Ateena olümpial viisid pjedestaalile, ei pruugi Pekingis enam teiseks stardiks võimalust anda. Elina Partõka, kolmanda olümpia naine, ütles tabavalt – Eesti rekord ei ole teema, teema on pääs poolfinaali. Tõepoolest, ujumises näitab taset, kui sportlane jõuab 16 parema sekka. Viimati sai sellega olümpial hakkama Jana Kolukanova, kes Sydney basseinis end valitute hulka võitles.

Käesoleva olümpia suurim lootus Martin Liivamägi põles läbi – kuidas muidu seletada imehead tunnet enne starti, kuid siis 75 meetrit enne lõppu täielikku äravajumist. Liivamägi tõestas aasta tagasi MM-il, et koht esikümnes ei ole utoopiline. Ent kaks viimast suurvõistlust on temalgi aia taha läinud. 20-aastasel noormehel, kes siirdub mõne päeva pärast Berkeley ülikooli õppima ja treenima, on aeg järeldusi teha ja edaspidiseks õige tee valida.

Eesti ujumine tervikuna liigub professionaalsuse poole. Ent miski, see särav tipp, on puudu. Või ongi nii, et Eesti-sugusel väikeriigil polegi muud loota?